Algus oli paljulubav, kuna koduigatsus oli suur. Kahjuks alustasime oma hääletamist liiga hilja, kuna mõte Eestisse tulla välgatas ootamatult.
Robito printis meile ka Granada kaardi, mille järgi oleksime pidanud oskama minna maantee peale. Kõndisime kaua-kaua ning küsisime ka paljude käest lisaabi. Kõik juhatasid meid täiesti erinevatesse kohtadesse, mis hakkas meid juba täitsa vihale ajama, sest aeg tiksus peale ja me polnud Granadastki välja jõudnud. Tagatipuks Liane ratastega kohvril tulid rattad alt täitsa ära ja pidime kahekesti seda tassima.
Lõpuks küsisime ühe kuti käest teed ja abi, kes oli enda auto juures. Ta seletas küll, kus maantee on ja ütles ka, et sinna on oma 3 km maad, aga meie jäime nagu lollikesed passima ikka tema auto juurde. Ootasime, et ta pakuks välja, et viib meid ära. Lõpuks ta sai ise ka aru vist, et ega me enne ei liigu, kuni ta meid ära viib. Jõudsime siis lõpuks maantee peale. Nägime ka ühte tüdrukut, kes kõndis samuti hääletama tee peale. See sõbralik tüdruk oli pärit Ungarist, aga elab Granadas juba tükk aega. Ta oli esimene hääletaja, keda Hispaanias kohtasime. Pikka aega hääletasime, kuid peale ikka ei võetud. Hääletasime kiirtee kõrval väiksema tee peal, kui ootamatult avastasime, et kiirtee peal oli üks vanamiis oma panni kinni peatanud ja küsis meilt karjudes, kuhu me läheme. Autos oli ainult üks vaba koht, mis tundis juba kahtlane, et kui me peale ei mahu, miks ta siis peatas!? Kõige pealt ta küsis suitsu, mida Maarja ka talle andis heast südamest. Kui Maarja küsis tema käest, et kas ta Barcelona poole liigub, sai ta vastuseks, et focky-focky.. küllap ta mõtles fucky-fucky, aga point jäi samaks. Maarja lõi pauguga ukse kinni ja näitas talle veel keskmist sõrme, vot talle fockyt. Kuna seal kohas me auto peale ei saanud olime sunnitud edasi kõndima. Läksime siis kiirtee peale hääletama, kus me samuti peale ei saanud. Pärast pikka hääletamist nägime, et 2 autot peatas. Aga need polnud
mingid tavalised autod, vaid politseiautod. Samal ajal šokolaadi mugides kuulasime politsei etteheiteid kiirtee peal hääletamise kohta. Pidime lahkuma ja paremasse kohta minema hääletama. Olime kokku hääletanud vist umbes 5 tundi, kuni lõpuks peatasid kaks noormeest, kes läksid Madridi. Otsustasime nendega minna, sest
kuidagi oli vaja ju minema saada sellest Granadast ja võisime Madridi kaudu ka hakata Eestisse tulema. Tee peal tuli meil meelde, et pidime Eestisse veini ju kaasa tooma, aga võibolla saame juba öösel Hispaaniast välja ja siis pole meil kuskilt enam
osta. Palusime poistel Supermercados (toidupoes) väike peatus teha. Tegid, kuid kahjuks selles antud poes ei olnud meie armastatud Sangria veini - pidime ühte teist veini ostma. Kahepeale sai kokku ostetud 2 kasti veini, st siis umbes 25 liitrit kokku. Umbes 4 tunni pärast olime Madridis ja hääletasime edasi. Sealt saime natuke aega hääletades auto peale, kus oli 2 neegrit. Oli käes juba öö ja muretsesime, et kuidas niimodi hääletame. Peale neegreid võtsid meid peale väga kahtlane mees, kes nägi välja nii naljakas ja õudne nagu "Wrong-Turn"-ist. See sama mees pani meid maha kohas, kus oli kottpime, ei mingeid valgustusi. Maarja kaotas juba lootuse sealt minema saada. Ta juba mõtles endamisi, kuhu magama sättida end. Liane aga ei kaotanud usku, kuna ta ei näinud võimalust jääda ööseks pärapõrgusse kottpimedasse
maanteele ööbima. Peagi saimegi mikrobussi peale, mis läks Barcelonasse. Meil vedas!
Kui tee peal mainisime, et tahame Eestisse hääletada ja uurisime, et kuidas saaksime maantee peale, mis Prantsusmaale läheb, tuli mees välja ideega, et saaksime tema sõbraga kuskile Prantsusmaa piiri äärde, kes on samuti nagu temagi kaubaveo ametis öötööl. Enne Barcelonat vahetasimegi autod ära ja sõitsime edasi Prantsusmaa poole. See mees nagu ka paljud teised Hispaanias, tõmbas kanepit, lausa mõnuga. Lõpuks oli ta nii laksuall, et tekitas meile hirmu nahka. Lõpuks jõudsime siiski tervena kohale.
Prantsusmaani oli jäänud natukene üle 30 km. Ilm oli juba palju külmem ja tuul oleks meid peaaegu minema viinud. Õnneks siiski ei viinud! Hääletasime suhteliselt halva koha peal ja peale me ei saanud. Lõpuks pidime oma rohkem, kui 25 kg kaaluvat kotti kahekesti tassima kaugele, et paremas kohas hääletada. Heasse kohta jõudes saime reka peale, mis läks Prantsusmaale. Olime ööläbi üleval olnud ja väsimus võttis võimust. Reka peal tukkusime enamus aeg. Lõpuks jõudime Prantsusmaale, tegime ennast kuskil Cafeteeria tualetis korda ja istusime väliterassile maha, et süüa krõbedat saia, mis oleks justkui memme küpsetatud sai tema ahjukeses ja muidugi maitsvaid Frankfurteri vorstikesi ja vett gaasiga, mille olime endale ostnud Hispaaniast tee peale kaasa. Söök-söödud mõtlesime, et võiks ka ühe paki veini ära juua, et kott kergemaks läheks. Veini juues märkasime kahte üksikut kutti omaette istudes ja midagi arutlemas. Varsti märkasid ka nemad meid ja ei möödunud üldse kaua aega, kui
nad juba meie lauda tulid. Ajasime juttu ja pakkusime ka neile veini. Lõpuks selgus, et nad on rekamehed ja üks nendest läheb oma paarimehega õhtul 7-e ajal rekaga Saksamaale Frankfurti, kuhu ka meie marsruut jäi. Uurisime kas meiegi nendega saaksime ja tuli välja, et saame. Kuna kella 7-ni oli palju aega, pidime oma aega kuidagi sisustama. Jõime oma veini lõpuni ja vist isegi teise veini ka. Edasi pakkusid nad välja, et kuna meil veel aega, tahavad nad duši all ära bensiinijaamas. Kui soovime ka minna, saame nende võtmega minna. Läksimegi,kahekesti loomulikult. Dušši all käidud, jõime edasi oma veinikesi, kuni kell sai 7 õhtul. Oli aeg sõitma hakata Saksamaa poole. Kohe, kui Lianega rekasse saime, läksime rekavoodisse magama. Magasime kahekesi alumises voodis.Aega oli meil väga palju magada, sest reka pidi umbkaudu 10 tundi sinna sõitma. Kuid nii kaua me siiski ei maganud. Mingi aeg ärkasime üles, kui olime kuskil 7 tundi maganud. Olime jõudnud juba Saksamaale. Käisime kuskil bensiinijaamas wc-s ja jõime ka kohvi. Kui edasi sõitsime hakkas meil Lianega jälle vorstitama. Laulsime igasuguseid laule ja ajasime lolli juttu suust välja Hispaania keeles. Nagu ikka.. Por Me porvafore una cilo intestinos! Lõpuks muutus üks rekamees, ja ta läks peast lolliks! Ta hakkas ka lolli juttu ajama, et lõikab meie soolikad ja rinnad otsast ja viib meid metsa jne. Rekajuht pomises
tund aega veel omaette rooli taga, et nendega ei jamata. Me olime liiga väsinud tema plämaks, näha oli, et isegi teisel rekamehel jooksis juba kõrvast si*avett. Ignoreerisime selle jobu möla, tõmbasime kardinad tegasi ette ja soovisime neile Buenos Noches (head ööd). Vahepeal kui Maarja veel magas, ärkas Liane üles. Ta vaatas, et kell juba päris palju, aga kohale pole me ikka jõudnud veel. Et selgust
saada palju maad veel jäänud on hakkas ta vaatama silte. Äkitselt nägi ta tee ääres suuri autosi vedavat rekat kokkupõrganuna teise autoga. Reka on suure autokoormaga oli plahvatanud ja suure leegiga põlema läinud. Päris hea suur jaanituli oli, aga samas päris õudne. Peagi sõitsid ka kiirabiautod sinnapoole.
Meie rekamehed, kellega olime terve igaviku juba sõitnud meid siiski metsa ei viinud ja nagu me näeme, on meil ka soolikad ja rinnad alles.
Lõpuks jõudsimegi oma kauaoodatud Frankfurti.
Tore- tore, aga nad panid meid täiesti suvalises kohas maha, nii, et pidime oma raske veini kotiga, mida oli kahekestigi liig, mis liig kanda, maanteed otsima. Tänavalt mingi inimese abiga leidsime küll õige maantee, kuid avastasime, et meil on vaja üle tee saada. Kuna see oli kiirtee, siis olukord oli suht ohtlik. Pidime autode vahelt jooksma üle tee ja sealt edasi pidanuks ronima üle raudpiirde ja veelkord üle tee. Maarja oli just üle esimese raudpiirde roninud, kui nägi..Politsei!
Politsei oli tee äärde oma autoga parkinud raudtara äärde meie poole.
Nagu alati, naersime ainult, sest olukord tundus tõesti naljakas. Ja ega meil polnud sealt kuhugi põgeneda. Politsei tuli samuti muiates autost välja, küsides: "What are you doing, you crazy girls!?" (mida te teete hullud tüdrukud). Seletasime neile, et meil pole plaanis end tappa vaid tahame lihtsalt üle tee kuidagi saada ning kodu poole edasi hääletada..seega Berliini suunas.
Need kenad Saksa polizaid pakkusid välja, et viivad meid parema koha peale hääletatama. Üks põhjustest oli kindlasti see, et kiirteel hääletamine on keelatud ja selle eest võib trahvi saada. Istusimegi siis nende autosse ja sõitsime uude ja paremasse kohta Berliini maanteele. Kui kohale jõudsime, küsisid nad meie käest ka passi, ise veel imestasid meie passipilte vaadates, et mõlemad olime kunagi blondid, nüüd aga mustpea ja punapea. Ütlesime neile veel muiates vastu , et me pole mingid kriminaalid.Ajasime ka niisama lolli juttu, et ainz-vai Polizai! -mille peale nad samuti hakkasid naerma. Kusjuures jumalast kobedad mendid ikka.. ;)
Ajasime tee ääres politseionudega juttu ja lõpuks küsisime isegi suitsu nende käest, mida me ka kõik koos hakkasime tõmbama rõõmsalt. Küllap me meeldisime neile nii palju, et nad otsustasid, et ka see koht pole meie jaoks piisavalt hea ning viisid meid parkimisplatsile. Kuna nad inglise keelt oskasid natuke vähem, kui võiks osata, siis alguses saime aru, et nad tahavad meid kuskile pakkimisplatsi viia. Me veel mõtlesime, et kuhu nad pakivad, miks nad pakivad ja mida nad pakivad. Kas meid Eestisse või meie kotid?
Muide, kuna meie kott nii raske oli, siis politse tundis huvi, mis meil seal nii rasket sees on, et mida me niimoodi veame. Politsei tegi koti luku lahti ja nägi imestusega, et terve kott on veine pungil täis. Selle peale oskas Liane neile vaid öelda, et see on hispaania vein ja väga odav. Eestist nii odavat ei saa, sellepärast veamegi seda, mis tegi ka neile väga nalja.
Nad viisid meid siiski parkimisplatsi, mitte pakkimisplatsi, et saaksime sealt küsida rekade käest või siis tankivate autode käest küüti. Jätsime siis nendega hüvasti, soovides neile õnne ja paludes neil hoida end.:D
Parkimisplatsil oli väga raske edasi liikuda. Keegi ei läinud Berliini poole ja olukord tundus üsna lootusetu. Lõpuks siiski leidsime kaks noormeest rekaga, kellega oleksime saanud edasi üle 100 km. Olles sõitnud natukene üle 20 km, küsisid pealtnäha sõbralikud ja normaalsed rekajuhid, et ega me kohvi või isegi viina ei sooviks. Viinast muidugi keeldusime, aga kohvi variant sobis. Üsna varsti peatasidki nad reka kinni ja hakkasid meile kohvi keetma. Kui kõik neljakesti seal kohvi juues
mõnusasti istusime, selgus, et pole nad nii toredad midagi. Üks neist hakkas meid kordamööda paitama, tõmbas rekale kardinad ette ja hakkas endal pükse maha kiskuma, et nüüd hakkame kõik koos toredasti seksima. Meie muidugi sellepeale, et EI! Tõmbasime kardinad tagasi eest ära ja ütlesime et tavai lähme nüüd sõidame edasi.. Aga ei, see paks loll mees võttiski endal püksid jalast ära. Selle peale sai meil küll hing täis. Saatsime nad pikalt pekki ja läksime ust paugutades maanteele hääletama ja veel karjusime neile, et nad kaoks, kus kurat! Saime uue reka peale, õnneks seekord sellise vaikse vanamehekese peale, kes sõnagi meiega ei rääkinud, mida me nautisime sajaga. Ega ta ei osanudki muud keelt peale oma ilusa saksa keele. Terve tee me olime vait, kui lõpuks kõik muutus, ja tuli üks hea teadatuntud kantrilugi, mille peale mees pani tümmi põhja, hakkas kaasa tantsima ja laulma nagu ka meie :P Lõpuks ta pani meid maha kuskil bensuka juures, kus oli ka
söögikoht jms. Plaan oli täita natuke oma kõhtu ja ka käia põit tühjendamas. See wc oli küll meie jaoks väga naljakas ja teistsugune. EuroVärk nohh. Et vetsu saada, pidime lükkama automaati 50 eurosenti, millest tuli välja wc pilet ja teiselpool ootas üks poiss - wc hooldaja-valvaja, et keegi sohki ei teeks, nagu näieks meie. Kõrval oli mõeldud ka laste jaoks wc-sse pääs. Seal oli laste pikkune-suurune auk, et kui laps mahub sealt läbi ja on nii lühike, saab tasuta sisse,. Tegelt oleks sealt me läbi läniud, aga kuna olid suured kotid ja see poiss valvamas, pidime siiski oma leivaraha raiskama.
WC-st rääkides.. Kui häda tehakse ära, tõmmatakse üldjuhul vett peale või vajutatakse seda nuppu. Aga seekord oli asi teistsugune. Maarja hakkas kõrval karjuma, et Liane siit tuleb jälle vist mingi pilet välja vms.. et väga imelik, et sa pead ka seda kohe nägema. Piletit küll välja ei tulnud, aga paistis küll sedamoodi nagu tuleks. Peale nupu vajutamist hakkas prilllaud koos veega tiirlema, vesi puhastas ümbertringi prilllaua ära. Jäime sinna muidugi tükiks ajaks, kuna olime endi jaoks leidnud uue mänguasja, mis tundus nii uus ja huvitav.
OK, oli aeg lahkuda. Kõhud täis ja wc ära uudistatud.
Hakkasime poe ees inimeste käest küsima, et ega keegi Berliini poole ei lähe. Ei võtnud sugugi palju aega, kui saime ühe haritud meesterahva peale, kes sõitis sinna poole küll päris palju. Temaga sai tee peal juttu ajatud ja kõik oli super! Pärast pikka sõitu, kus silmad vägisi pikast magamatusest kinni tahtsid vajuda, andis ta meile teepeale kaasa janu kustutamiseks pudeli mullivett (Aqua con gas) ja 4 apelsini nälja kustutamiseks. Jälle maandusime bensiinijaamas, kust heade inimeste käest küüti paluda. Küsisime, saime ja läksime! Meid võttis peale noormees oma
tüdruksõbraga. Saime nendega edasi päris palju. Lausa nii kaugele, et sealt kus nad meid maha poetasid oli Poola piirini vaid natukene maad - ca 40 km.
Oli juba väga pime ja väga külm võrreldes Hispaania kliimaga. Tahtsime, et oleksime juba Poolas, sest siis poleks Eestisse üldse enam palju maad. Sealt leidsime meie kurvastuseks jälle mõningaid haigeid ja südametuid inimesi. Maarja nägi Leedu märgiga autot, kus oli 2 naist sees ja muidu tühi auto. Maarja tõttas külmununa küsima, et kas temaga saaksime Leetu. Vastuseks tuli, EI! Tema lihtsalt ei võta võõraid inimesi oma auto peale. Nojahh siis.. Nägime rekat, mis oli Läti numbrimärgiga, Liane jooksis küsima vene keeles, et tere kas te lähete Lätti, vastuseks tuli Nu i žto??! Kurb aga tõsi!Lõpuks leidsime auto, mis läks Poola, umbes kuni 80 km Poola piirist. Ta oli nõus meid rõõmuga auto peale võtma. Mees tundus väga sõbralik ja olukord oli meie jaoks super, sest arvasime, et kui hästi läheb, oleme järgmine päev juba Eestis.
Kui jõudsime Poola piirini sattusime ummikusse. Terve suur autode rivi oli meie ees, mõtlesime, et jäämegi sinna passima nüüd. Maarja küsis mehe käest telefoni, et helistada emale ja öelda talle rõõmusõnum, et tegelikult me ei tulegi lennuki ja laevaga, vaid hoopis häälega ja oleme juba Poolas. Mees pakkus välja, et kuna autod on nii ummikus ja rekad, võiksime minna küsima seni rekade või autode käest, et
äkki saame nendega ligemale. Kuna Maarja ei osanud nii hästi vene keelt, läks siis Liane küsima paljude meie ees olevatelt autojuhtidelt, kas keegi
Lätti või kuskile ka liigub. Lõpuks läksime ka koos aga vastuseks saime ainult negatiivset. Kas keegi ei läinud või siis lihtsalt ajas oma nõmedat Poole möla. Kellegile eriti ei istunud meie ootamatult ukse lahti tegemine ja uurimine kas saaksime küüti. Mõni isegi julges arvata, et käime ennast pakkumas nagu prostituudid, mingi poistebussi uksest tuli välja mees, kes küsis ,,Zuuka''? Sellepeale jäi Liane teda nii tarduvalt, vihaselt ja mõrtsukalikult vaatama, et
no mida veel?? Kurat! Me tahtsime lihtsalt sealt koju saada. Istusime tagasi oma hetkelisse sõiduvahendisse, kui äkitselt autojuht keeras otsa ringi ja hakkas kihutama. Liane küsis vene keeles, et kuhu ta nüüd põrutab. Mees naeris lakkamatult, viipas käega metsa poole ja korrutas: "Metsa,metsa!" Sattusime paanikasse, mõtlesime, et nüüd meid vägistataksegi ja tapetakse ära ja jäetakse külma lume sisse. Lianel hakkas samal ajal ka kõht meeletult valutama. Mees sõitiski pärapõrgusse metsa, kus ei liikunud ühtki autot enam, ega põlenud tulukesi. ikka metsa - metsa poole. Nüüd me olime ikka väga paanikas. Ei osanudki enam midagi teha. Akud olid telefonidel tühjad, kõik kotid meie asjadega pagassis taga. Sõitsime päris tükk aega, kuni jõudsime mingisse alevikku, kus oli ka mingi hotellitaoline ehitis. Siis viipas, et lähme hotelli, meie, aga vastu EI, Miks? Tema aga: " Magama, seksima!" Lianel olid närvivalud või siis lihtsalt kõhuvalud nii suured, ja ka paha olla,tänu millele tundus, et mehel tekkisid süümepiinad, sest õige pea selgus, et ta läks lihtsalt teist kaudu Poola sisse ja viis meid väga hea koha peale, kus oli 24 h avatud söögikoht ja supermarket, peale selle oli seal tohutult palju autosid.
Mees küsis, kas Lianel on nüüd parem ja et kuidas meil rahadega lood on. Kuna meil tõesti rahad olid otsas ja nii me ka talle ütlesime, siis ulatas ta
meile oma vigurdamise heastamiseks 58 poola zlotti, mille me ka vastupunnimata vastu võtsime.
Lõpp hea - kõik hea! Ja mida meie kõike arvasime... sellest haigest mehest siiski tuli välja haige naljaga helde mees.
Esimene asi, me muidugi läksime söögikohta hindu uurima. Ostime mõlemad suure kõige isuäratavama ja kalleima prae, mis sisaldas keedukartuleid, kastet ja suurt maitsvat šnitslit. Enne söögi kättesaamist saime väikse kausi, kuhu võisime panna nii palju salatit, kui tahtsime. Valikus oli 7 sorti salatit. Veel tellisime ka 2 väiksest vett, kohvi mõlemale turgutuseks ja hiljem ostsime veel supermarketist suure vee, mis tundus isuäratavalt mõnus sidruni mullivesi, aga kahjuks läksime sellega alt, et see maitses nagu siirup. Raha jätkus ka veel nii palju, et osta 2 pakki kummikomme.
Kui kõhud täis, läksime välja uurima, mis riigi autosid sealt leida võib ja kas saame kellegiga edasi kuskile poole. Meie üllatuseks leidsime kaks autot, mis läksid Lätti, aga peab mainima, et inimesed on väga ebaõiglased, vastikud ja külma südamega, sest kui palusime Lätimaale küüti, saime vastuseks väga ülbeid sõnu ja lauseid. Olime murtud! Meie enda naaberriigi inimesed jätavad kaks külmunut,
väsinud ja suurte kottidega tüdrukut keset Poolat kõngema. Kellegil polnud meist sooja ega külma. Olime ausaltöeldes juba väga närvis ja nõrdinud, sest väljas oli väga külm, jalad olid läbimärjad ja olukord oli paha. Lõpude lõpuks ei jäänud muud üle, kui pidime minema tee peale hääletama. Mõne aja pärast õnneks võeti meid reka peale ja saime natukene sooja. Kuigi tegelikult külm oli ikka, sest me ei saanud just väga palju edasi ja aega soojenemiseks oli üsnagi vähe.
Kuna Lianel olid mingid kindad olemas, õhukesed, kuid kindad ikka, külmusid ka Maarja käekesed. Maarja küsis rekajuhi paarilise käest, et ega tal kindaid pole. Mees sai aru vist, et ainult kuni sõidulõpuni ja andis oma soojad kindad talle. Maarja aga hakkas neid nillima, et tegelt ka ta peab need kindad talle andma, et kui ta neid ei saa, siis ta külmub ära tee peale ja sureb ära. Et kui ta nõus pole, saadab kasvõi postiga need tagasi. Ega ta nõus polnud küll, kuid kui kohale jõudsime mingisse bensukasse, tänasime neid, ja Maarja ka kinnaste eest naerdes, sest ta ei andnudki neid talle tagasi, poiss õnneks võttis ka seda naljaga ja naeris ka. Muidu ma (Maarja) nii ei teeks, aga kuna ma olin nii üleväsinud ja mul oli mega külm, siis mind absoluutselt ei huvitanud see, mida ta arvab sellest. Olime juba 2 ööd vist üleval, hakkas koitma hommik. Oli juba valge. Olime jälle kuskil pärapõrgus väikeses bensukas. Autosid eriti ei liikunud, ja need kes liikusid, need loomuliklt meid peale ei võtnud. Lõpuks siiski peatas üks vana punane Fiat, tundus olevat noorem Poola õpetaja vms. Mees lubas meid natuke edasi viia küll. umbes 50 km. Olime juba nii väsinud, et terve see tee simad muudkui vajusid kinni ja lahti, kinni-lahti. Olime juba kohale jõudmas, see tundus meile terve igavik. Tiirutasime Poola linna peal. Maarja ütles väga õigesti, et see on justkui õudusunenägu. Et jääme magama, näeme unes, et oleme kuskil kodus sõprade või vanematega soojas. Aga kui teeme silmad lahti, oleme ikka tiirutamas kuskik pärapõrgus Poola linnas. Ja nii sadu korda järjest magamajäädes. Mees peatas oma auto kinni linnas. Hakkas siis seletama, et otse kus see sild, saab kuidagi edasi. Meie aga ei saanud midagi aru, juba sellepärast, et ta rääkis rohkem poola keeles, ja kust meie peame teadma kuhu me saame, kuidas me sealt saame. Mingi hakkame linnas sees silla peal hääletama või kõnnime oma raskete kottidega miljon km edasi? Vahtisime teda segaduses ja vihaste nägudega, ise aga autost mitte väljudes. Mees sai vist lõpuks aru, et ega me siit minema ei lähe ta autost, kui ta meid parema koha peale viib. Ta viis meid ka mingisse bensukasse linnast välja, ise juba sealjuures suht närvis olles. Ta näitas meile kaardi pealt suuna kätte, kuhu peame minema ning kirjutas ka need linna nimed, mille poole peame hoidma.
Jälle sama lugu - bensukas, eriti mingit liiklust polnud, keegi ei liikunud ka sinna poole. Nägime tankimas nüüd autot, mis oli noori poisinolke täis. Kui kõndisime poisi poole, kes tankis, nägi ta juba välja jõle ülbe ja ego. Kui küsisime, kas ta läheb Varssavisse, ajas ta ka oma Poola keelset möla vastu.
Saime temast aru nagu ta läheks küll, aga ta rääkis midagi edasi, mis paistis välja nagu ainult siis kui osutame neile mingeid teenuseid. Loomulikult läksime tee peale ära edasi hääletama. Sel hetkel tundus olevat kõik nii lootusetu ja nii mõttetu, mis ajas nii vihale, et meie külmume ja inimesed sõidavad külmasüdamega mööda, et Maarja hakkas kurvastusest ja ka vihast nutma. Peagi tuli seesamune poiste auto meie juurde, küsides, et kas tahame siis saada Varssavvi või ei, et kui tahame, saame nendegas küll. Panime oma asjad pagassi ära ja algas teekond 3-e poisiga 300km soovitud sihtpunkti. Kui olime umbes 100 km või vähem läbinud, jõudisme mingisse teise linna või alevikku. Poisid ütlesid, et käivad korra ära mingid autot vaatamas, et meie oodaku siin autos seni. Läks mööda 1-3 tundi. Nad vahtisid ikka oma sõbra ostetud autobussi, paitasid seda, vaatasid seda ülevalt, alt. Tegid suits-suitsu järel ja autoga kordamööda proovisõitu. Meie mõõt oli täis. Peale 3-e või 4-a oodatud tundi tuli üks poiss autosse ja näitas bussi suunas, et lähme hoopis sellga Varssavisse, ja viis meie kotid sinna. Ega meil midagi muud üle jäänud, kui loota, et hakkame nüüd kohe liikuma, sest tahaks jõuda ikkagi nüüd kunagi koju ka. Sõitsime siis nende sõbra antud ja usaldatud mikrobussiga. Magasime natuke jälle. kuna uni tikkus niii peale. Mingil hetkel hakkas Lianel nii paha, et ta tundsin, et kohe hakkab oksendama. Maarja sai aru ja küsis, et kas laseb bussi kinni peatada, Liane vastu et jaaa. Kuna sel hetkel polnud kohta, kus bussi kinni peatada, oksendas Liane bussi täis. Ja kui buss sai peatatud, oksendas väljas edasi. Nii paha oli olla. Oli see üleväsimus, külmetamine või see see viiruse-järg, mis algas Granadas.
Tegin siis istmed ja kõik puhtaks rätikuga. Sõit võis edasi alata. Nüüd tundusid poisid hoopis sõbralikumad. Keerasid oma peegli Liane näo suunas, küllap, et jälgiga tema näoilmeid, et ta enam nende sõbra bussi täis ei ropsi. Pakkusid coca-colat isegi ropsile peale, et tal parem oleks ja ka helistasid oma sõbrale, et uurida välja tee kuidas saada kiiremini Leetu. Nad panid meid maha enne Varssavi bensukat, kus nad arvasid, et sealt me peaks saama paremini Leetu kui Varssavist. Kui bussist maha sain ja nad ära läksid. Läks Lianel enesetunne veel halvemaks. Oksendas meeletult palju kordi.. tundis kõhuvalu ja palavikku.. nüüd oli Liane küll nii läbi, enam lihtsalt ei suutnud. Läksime küsima rekade käest, kas nad lähevad Leedu suunas, aga ei. Bensukast tuli välja normaalse olekuga mees, kes küsis, kuhu tahame minna. Ta kutsus meid oma rekasse, avas oma läpakaga navigatsioonikaardi,näitas meile ära kuhu tema läheb ja kuhu meie peame minema. Hästi normaalne inimene igatahes! Ta sõitis Varssavisse siiski kuhu, me tegelt oleksime pidanud alguses nonde poistega minema, viis meid ühe koha tee peale, kust pidanuks edasi hääletama. Nüüd olid Lianel nõrkushetked ja Liane nuttis terve tee, sest seekord oli temale see kõik nii lootusetu ja ka suure töö tegi ära tema haigusekulg, mil tundis ennast nii räbalana ja jõuetuna ise oksekotti terve tee suu juures hoides. Mees võttis raadiosaatjaga ühendust kellegiga, kes liigub sinna poole kuhu meie liigume. Kohalejõudes mees näitas et vaadake, siin ootab juba teid teine reka, sellega saate ka mingi maa edasi. Olime talle väga tänulikud. Olime nüüd teise reka peal, millega saime edasi umbes 50 km. Küsisime, et äkki on ka neil võimalik keegi kätte saada raadiosaatjaga, kes läheb sinna poole, kuhu meie.. - nad õnneks sebisidki meile uue sõiduki, millega saada ka natuke maad edasi. Ees ootas meid nüüd mikrobuss. Kuid enne mikrobussi lasi veel Liane oma okset välja mitmeid kordi, mille peale juht meid juba imelikult vaatas. Aga õnneks oli tal varuks oksekott ja seda polnud autos vaja. Mikrobuss viis meid ca 70 km edasi. Kuna see viimane tundus suhteliselt vaikne ja mitte eriti õnnelik, et ta meid kui täiesti võõraid edasi peab viima, siis me ei hakanud teda palumagi, et ta meile veel neljanda transpordigi sebiks. Nii, et pidimegi jälle leppima meie vana semu bensiinijaamaga. Ka seal oli väga raske edasi saada nagu juba igalpool traditsiooniks oli saanud. Nagu ikka, päästis meid lõpuks reka. Kuna Poolas räägitakse neist keeltest, mida meie oskame ainult vene keelt, olime sunnitud igalpool rääkima ainult vene keelt. Kuna Liane oskab natuke rohkem vene keelt kui Maarja, jooksis tema reka juurde küsima vene keeles, et kas ta läheb sinna kohta, mis paberile kirjutatud. Selle peale kostis ta nagu ennegi on meile öeldud ,,Nu i žto!!?'' täitsa pauk! Jälle olin ma nii nördinud ja vihane, et kuidas nii.. ütlesin siis talle, et me elame Eestis, me tahame koju saada, kas seda on tõesti siis nii palju palutud! Lõpuks ta siiski ütles et ok tavai tulge peale.. Juba algul ta natuke närveldas, et tehke kiiremini, aga me ju ei saanud, kuna pidime ju rasked kotid vedama kõrgesse rekasse ja tema meid ju ei aidanud.
Pidime temaga saama edasi üle 110 km, mis ei olnud just palju, aga asi seegi, sai vähemalt soojas natukene aega istuda. Ja eks need silmakesed vajusid ka koguaeg kinni, et saime ka tukkuda. Mõlemad me just magasimegi silmad loojas, kui Lianele puhkus soe õhk nii näkku, et tal hakka nii paha olla, et ta ärkas üles, et hakata kohe ropsima, mille peale ta avastas silmad lahti tehes, et me oleme peaaegu kraavis.
Ehmatusega karjus ta kohe: "õuõuõuõuu!" Õudus! Rekajuht oli meil rooli magama jäänud ja me oleksime kõik selle pärast surma saanud. Tundub, et seekord oli saatus tõesti meie poolel, Liane avas oma silmakesed täpselt õigel ajal. Pärast seda situatsiooni, ei julgenud me enam oma pisikesi uinakuid teha ja olime üleval, samal ajal jälgides juhti, et ta magama ei jääks. Ka temaga saime õnnelikult bensiinijaama. Ja ka seal polnud Lianel eriti parem olla. Ainult ropsis ja ropsis, täiesti jõuetuna. Sealt üritasime kaardiga osta mullivett, aga kuna seal jälle kaarti kasutada ei saanud, andis see naismüüa meile veekese tasuta. Küllap ta nägi, kui räsitud me omadega olime. See bensujaam oli üks nendest kohtadest, kus olukord tundus rohkem, kui lootusetu, kuna autosid polnud ja me ei teadnudki täpselt jälle kuhu poole hoida.
Kuid siiski õnneks hääletasime õigele poole ja varsti peatas meie põhiline sõiduvahend reka jälle kinni. Poola! Vend sõitis sellist marsruuti: Leedu, Läti, EESTI, Venemaa. Olime õnnest nõrkemas. Vaimusilmas nägime juba end Eestis, enda kodus teki all. Kuid oh seda ebaõiglust! Ta ei olnud nõus, et temaga tuleme Eestisse ainult ühel põhjusel - Leedus pidi väga range kord olema rekadel. Politsei kontrollib rekasid ja peale juhi ei tohi olla rohkem, kui ainult üks inimene seal. Kahju, aga pidime mõtetega tagasi hääletama tulema. Vähemalt üks asi kõiges selles halvas oli hea! Kuna Lianel oli nii paha olla, oksekotti käes hoides ja värisedes ning ka ropsides rekas muide kilekotti, siis ta lubas meil hommikuni enda rekas magada. See oli vahelduseks üks parimaid asju. Magasimegi oma 7 tundi ära ja hakkasime hommikul edasi hääletama, kui valge juba oli. Kusjuures olime Leedu piirile väga lähedal. Kilomeetreid oli kuskil 50. Saime suhteliselt kiiresti auto peale, mis viis meid 20 km edasi. Peale teda saime järgmise auto peale, millega saime samuti umbes 20 km edasi. Kusjuures, nagu ikka me tassisime oma pommiraskust veinikohvrit. Üks vein oli katki läinud kotis ja kui oma viimasest autost väljusime avastasime, et terve autoiste oli veini täis. Õnneks saime kiiresti sellest kohast häälega minema. Loodame, et autoiste saab puhtaks kunagi :)
Järgmise autoga saime väga vähe edasi, aga õnneks kuskile bensujaama jälle.
Saime wc-s käia ja proovisime ka mullivett osta, kuid nagu alati pidi meil mingi jama olema. Kaardiga maksta ei saanud ja poola raha oli meil heajuhul ainult 1 zlott alles. Õnneks on siiski vahest ka häid inimesi, kes sellistel rasketel hetkedel oma abistava käe ulatavad. Üks mees maksis meie eest vee kinni. Kui välja läksime märkasin mina Maarja, et valge buss seisab bensuka ees, justkui ootaks meid. Astusin siis julgelt ligi, et vaadata, mis riigi mikrokas on. Ohoooo Latvia! Tegin ukse lahti ja küsisin üle, et kas minek lätti? Avastasin, et juhus viis mind selle sama mehe autosse, kes meile vee jaoks lisaraha andis. Minu küsimusele vastas ta jaatavalt, ning kui palusin Lätini küüti, polnud see tema jaoks mingi probleem. Jess! Istusime peale ja algas 4 tunnine sõit Lätti.
Olime nii õnnelikud, et valasime lausa õnnepisaraid. Enne Riiat pani mees meid maha teeotsas, mis läks Tallinna poole. Koht polnud just kõige parem, aga nagu ikka saime hakkama. Kuna seal sõitis juba väga palju Eesti rekasid, kirjutasime paberile ESTONIA ja lootsime, et saame õige pea auto peale. Rekadel oli vist suht savi nagu näha oli, kuid saime auto peale, mis viis meid järgmisse teeotsa, mis tundus suht lootusetu koht. See oli teeots, mis viis Tallinna poole küll, aga see oli enne silda. Meie imestuseks saime siiski väga kiiresti peale ja veel lausa naisterahava auto peale. Ta viis meid edasi umbes 30 kilomeetrit. Sealt oli Eestisse juba väga vähe maad. Alla 150 km. Järgmisena võttis meid jälle suht kiiresti peale mees, kes oskas ainult enda läti keelt ja mitte midagi muud. Ei olnud seal ei inglise keele haisu, ega isegi vene keele haisu tunda, aga oli tunda hoopis mingid muud haisu - kanepi haisu. Peale selle tõmbas ta oma autios vist kanepit. Mees sõitis terve tee 60-70-ga, aga üks hea asi kõige juures oli see, et ta peatas auto kinni enne bussipeatust ja andis märku, et kohe peaks tulema buss, mis läheb Valmierrasse. Jõudsime autost maha minna ja oma kotid võtta, kui märkasimegi, et tuleb buss, sildiga Valmiera. Kõik oleks olnud ideaalne, kui meil vaid läti raha ka oleks olnud. Aga ei, meil olid ainult Eesti kroonid. Siiski Maarja jooksis bussi peale ja üritas inglise keeles küsida, kas oleks selline võimalus, et maksaksime Eesti rahas. Loomulikult bussijuht keeldus. Isegi siis keeldus, kui Maarja alandlikult käed kokku pani nagu palvetaks ja ütles nukra häälega, kui väga me ikka sooviksime saada Valmierasse.Vandusime seal bussipeatuses, et kui vastikud need lätakad on, kui äkki astus bussi pealt maha sümpaatne naisterahvas, umbes 37 aastane. Ta oskas perfektselt inglise keelt. Ta küsis meie käest, et kas me oleme Eestist pärit, kuhu me minna tahame jne. Vastasime ta küsimustele ning mainisime, et soovime juba täna koju saada. See naine oli nagu kaitseingel, kes meile taevast alla saadeti, sest ta maksis meie eest bussipileti kinni ja teepeal uuris veel välja, et Valmieras peaksime vaid tund aega ootama ja siis tuleb juba järgmine buss, mis läheb Läti Valka. Arutasime kõikvõimalike variante, kuni lõpuks naine pakkus välja, et annab meile ka selle bussipileti raha, ning maksame talle lihtsalt kroonides selle raha kinni. Mõeldud - tehtud! Sõit Eestile ligemale kestis natukene rohkem, kui tund aega. See sama naisterahvas aitas meil Valmiera bussijaamas piletid osta Valka, ning nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud, ta andis meile raha sellejaoks, et kui meil vajadus tualetti oleks kasutada ja andis veel Maarjale telefoni, et helistada emale, teatamaks rõõmu-uudist, et oleme varsti juba Valkas ja, et nad tuleksid meile järgi sinna. Tund aega järgmist bussi oodates, möödus üllatavalt kiiresti. Kui järgmise bussi peal olime tundsime, et energia hakkab tagasi vaikselt tulema.
Lianegi tervis oli juba palju parem, sel päeval polnudki ta enam oksendanud. Käisid juba neeldu sooja ematehtud maitva söögi järele.. Teadsime, et enam pole palju jäänud. Samas tundus kõik veel liiga uskumatu, et tõsi olla. Sõitsime tund aega ja 15 minutit. Kui bussi pealt maha astusime, ootasid vanemad meid juba bussijaamas ja meil oli nii soe vastuvõtt, kui üldse olla saakski. Jeeeeeeeee!! Olime kohal! Aega võttis, aga asja sai! Võtsime suuna Maarja poole, kus ootas meid mõnus kodune toit. Keedukartul lihaga, mmm...
Peale seda istusime maha, meie jõime ikka oma veini ja vanemad õltsi. Kõrvale näksisime suupisteid ja vaatasime reisipilte. Rääkida oli tõesti palju.
Kõik tundus ikka veel nii uskumatu, et kartsime kõige hullemat. Mõtlesime, et ärkame iga hetk üles ja oleme ikka veel kuskil Poolas ja reka peal. Öö veetsime Maarja pool.
Järgmisel päeval magasime end ilusasti välja, kui tuli Lianele tema ema ja õde järgi.
Muljetasime ka siis Maarja pool koos mõnusasti reisimuljeid. Koju jõudes ootas ka Liane pererahvas Lianet ja ta reisimuljeid. Koos vaatasime reisipildid üle ja muljed,oli väga palju rääkida ja muidu jõime kõrvale mõnusat odavat hispaania veini.. mmm.. :P
Lõpp hea, kõik hea! :)
Nüüd võime teile kallid blogi lugejad ausalt üles tunnistada, et tegelikult olime juba Eestis 21 veebruar, aga kuna me polnud oma eelviimast blogi Granada kohta, mis lõppes meie uue otsusega häälega tulema hakata üles pannud, ei tahtnud me veel teile teatada...
Täname kõiki, kes meie reisile kaasa elasid! Sügav kummardus teie ees! :)
-TegijadEestisTagasi- :P
PS!
Võimalik, et te ei tea siiamaani täpselt, mis see CouchSurfing või Hospitalityclub on, anname teile need aadressid, mida saate lähemalt uurida ja
võib-olla läheb Teil endilgi neid tarvis teinekord kui lähete kuskile reisile, et saada majutust!
www.couchsrufing.com -- meie kasutajad - linxu (Liane oma), hotchoclate (Maarja)
www.hospitalityclub.org --Maarja kasutaja hotchoclate
Monday, February 23, 2009
Sunday, February 22, 2009
14.02.09 Granada
Kindlasti arvate, et nii halvasti meil läkski, et jõime end purju ja hääletasime hommikul edasi. Kuid ei, imesid juhtub meil alati. Eelmises blogis rääkisime, et tellisime kohvi. Kuid kuna sularaha oli peaaegu otsas ja kaardiga nii väikest summat maksta ei saanud, jäi meil üks euro puudu. Loll olukord, millest meid päästis üks noormees, kes maksis meie eest ära. Temaga juttu ajades, selgus, et ta on teel Granadasse ja ta pakkus välja, et saame koos temaga, kui soovime. Kusjuures meie päästeingel, kel nimeks Ivan oskas ka inglise keelt, mida me oleme selle reisi jooksul suhteliselt vähe kuulnud. Jõime kiiruga oma kohvi lõpuni ja asusime teele. Ivan osutus väga abivalmiks ja sõbralikuks persooniks, kellega oli huvitav tee peal juttu puhuda. Saime Granadasse, kuid siiski oli probleem ööbimisega. Kell oli juba juba 01:00 öösel, kui kohale jõudsime. Kuna Granada on suht odav linn, lootsime leida odava hosteli, kus öö veeta. Ivan oli meile selles osas samuti abiks. Ta viis meid pansionaadi ette, kuhu me ka sisse hiilisime. Uurisime hindu, tuli välja, et sattusime odavaimasse pansionaati. Võtsime endale siis kahepeale toa, millega jäime väga rahule. Polnud küll lux, kuid tahtsime ju ainult magada end korralikult välja ja voodi oli väga suur ja pehme nagu magaks pilvedes. Kuna baaris me oma poest ostetud veini ei joonud, pidime me voodis tähistama Granadasse jõudmist oma armastatud maitsva Sangria veinisaatel. Uinak oli mõnus ja hea. Kella 11-ne ajal ärkasime üles, tegime end korda ja rääkisime hosteli omaniku ära, et saaksime mõneks tunniks oma suured kotid sinna jätta, et ise samal ajal linna peal chillida. Päev oli ilus, soe ja päikseline. Läksime internetipunkti, kirjutasime võimalikudele ja võimatutele majutajatele Granadas. Edasi liikusime söögikohta, et juua kohvi ja loomulikult süüa. Kuna seal välisterssil oli mõnus istuda ja väga lõõgastav, siis passisime seal umbes kolm tundi. Muidugi kirjutasime ka teie jaoks natukene blogi. Kuna oli ju ikkagi sõbrapäev ja seda pidi tähistama, läksime Super Mercadosse, et osta jälle Sangria veini. Ostud ostetud läksime parki jooma. Otsustasime, et kuna on sõbrapäev ja kuna me oleme iga päev oma aja pühendanud kõndimisele, hääletamisele ja vaatamisväärsuste otsimisele, otsustasime, et tänase päeva pühendame ainult teineteisele. See lihtsalt kulus meile ära. Tegelikult oleksime pidanud ammu oma kottidele pansionaati järgi minema, sest mõnest tunnist oli saanud 7 tundi, aga mõtlesime teha vinguerpussi. Kuna majutust polnud siiamaani leidnud kavatsesime juua oma mitu Sangira veini ära ja minna kuskile baari, ning veeta öö seal. Olime veinid juba peaaegu ära joonud, kui ohhoo, keegi saatis Lianele sõnumi, aga seekord oskas ta isegi lugeda. Nimelt saatis sõnumi keegi Robito, kes oli saanud Liane kirja kätte CouchSurfingust. Ta ütles oma smsis, et ta on nõus meid majutuma 2 päeva. Väga hea! Läksime pansionaati oma kottidele järgi ja hakkasime öeldud aadressi poole trampima. Jõudsime Plaza Del Nuevasse ning peagi tuli Robito meile vastu. Läksime siis üheskoos käsikäes tema poole. Tal olid külas kaks sõpra, kes hakkasid varsti Marokosse minema. Alguses vaatasime filmi "Kill Bill", mida on ka eestis mitu korda näidatud. Muide selle reisi jooksul on see juba teine kord, kui seda filmi vaatame. Eestlase juures Gibraltaris vaatasime seda samuti.
Kui Robito sõpsid minema läksid, pakkus ta välja mõtte hakata koos õllet kulistama. Robito on tegelikult pärit Inglismaalt. Siin Granadas on ta inglise keele õpetaja. Hästi tore noormees, heade kommetega ja haritud. Nagu normaalne inimene ikka, näitas ta meile ette toa, kus saame magada. Õnneks oli tal järgmine päev vaba ja meil oli võimalus end korralikult välja magada. Maarja ei jõudnud kaua juua, sest ta oli väsinud aga Liane jäi edasi temaga tipsutama ja meie reisipilte näitama. Peagi läks iga roju oma tuppa tuduma, kuna kell oli juba 04:30.
Magamine venis uskumatult pikaldaseks. Ärkasime üles ehmatusega, et kell on juba 15:30. Dušiseerisime end laitmatult puhtaks, kiire meik up peale. Robito maalis meile parimate vaatamisväärsuste kohta kaardi, et oskaksime minna neid vaatama. Sukeldusime tema soovitatud kohvikusse midagi näksima. Triivisime mööda Maroco streeti suveniiride poodemööda, tšekkasime ka mõndasid ilusaid vaatamisväärsusi, kuid kuna hakkas jälle minema pimedaks, otsustasime selle lükata edasi järgmise hommiku peale. Otsisime üles Robito kodu. Nüüd tundis Liane, et hakkab haigeks jääma, või on see isegi pohmakas. Igaljuhul tal kõht väga valutas, olid külmavärinad ja paha oli olla.
Et õhtut sisustada hakkasime jälle blogi kirjutama, ja ülla-ülla, olemegi jälle graafikus.
Nüüd loodame, et Lianel hakkab varsti parem, et saaksime minna uudistama üht Hipi Baari, mis tundub olevat väga huvitav ja omapärane kohake.
Kuna Lianel ei hakanud eile parem, pigem siis juba halvem otsustasime mitte minna kuskile ja hoopis ennast välja puhata.
Tundub, et on liikvel mingi viirus, sest mina Maarja ei saanud öösel magada millegi pärast ja hommikul üles ärgates tundsin ennastki väga haige ja jõuetuna. Eks näis mis päev toob, loodame, et minul on valehäire ja, et Liane saab kiiresti terveks.
Tuli välja, et siiski Maarjal polnud valehäire. Ka temal oli väga paha olla ja linna peal suutsime olla healjuhul ainult tund aega.Liane tundis end paremini juba ja kui oma majutaja juurde läksime, siis Maarja läks magama ja Liane läks paariks tunniks üksinda Granadat uurima.
Õhtul oli Maarjalgi enesetunne pikast magamisest paranenud natukene ja läksime koos Robitoga ja tema armsa sõbrannaga, kes oli samuti õpetaja välja. Jõime ühe õltsi, kuid rohkem ei suutnud, sest päris terved me ikkagi polnud veel. Kekslesime tagasi oma kodukesse tuduma.
Hommikul kui peale äratust dušši all ära käisime ütles Liane mulle, et ta on nii väsinud sellest reisist, rahad on ka suhteliselt otsas ja oleme kõik ilusamad linnad juba ära näinud, mis oleks kui läheks Eestisse tagasi häälega. Tegelikult oli see vist alguses pool naljaga. Aga mina olin täiesti nõus sellega, et võiks ju!
Rääkisime plaani korralikult läbi, läksime internetti ja otsisime Google Mapist üles directionid, kuidas Granadast Valka saada, printisime siis Euroopa kaardi välja, millel oli punase jutiga lühim teekond märgitud.
Jätsime oma kalli majutajaga hüvasti, kes meid täitsa hulludeks pidas.
Ja hakkaski pihta meie võistlus, kes jõuab ennem Eestisse, kas meie 25ndal veebruaril Saksamaale minev lennuk ja sealt 28ndal Eestisse tulev laev või meie.
Alaku võidusõit ajaga!
Kui Robito sõpsid minema läksid, pakkus ta välja mõtte hakata koos õllet kulistama. Robito on tegelikult pärit Inglismaalt. Siin Granadas on ta inglise keele õpetaja. Hästi tore noormees, heade kommetega ja haritud. Nagu normaalne inimene ikka, näitas ta meile ette toa, kus saame magada. Õnneks oli tal järgmine päev vaba ja meil oli võimalus end korralikult välja magada. Maarja ei jõudnud kaua juua, sest ta oli väsinud aga Liane jäi edasi temaga tipsutama ja meie reisipilte näitama. Peagi läks iga roju oma tuppa tuduma, kuna kell oli juba 04:30.
Magamine venis uskumatult pikaldaseks. Ärkasime üles ehmatusega, et kell on juba 15:30. Dušiseerisime end laitmatult puhtaks, kiire meik up peale. Robito maalis meile parimate vaatamisväärsuste kohta kaardi, et oskaksime minna neid vaatama. Sukeldusime tema soovitatud kohvikusse midagi näksima. Triivisime mööda Maroco streeti suveniiride poodemööda, tšekkasime ka mõndasid ilusaid vaatamisväärsusi, kuid kuna hakkas jälle minema pimedaks, otsustasime selle lükata edasi järgmise hommiku peale. Otsisime üles Robito kodu. Nüüd tundis Liane, et hakkab haigeks jääma, või on see isegi pohmakas. Igaljuhul tal kõht väga valutas, olid külmavärinad ja paha oli olla.
Et õhtut sisustada hakkasime jälle blogi kirjutama, ja ülla-ülla, olemegi jälle graafikus.
Nüüd loodame, et Lianel hakkab varsti parem, et saaksime minna uudistama üht Hipi Baari, mis tundub olevat väga huvitav ja omapärane kohake.
Kuna Lianel ei hakanud eile parem, pigem siis juba halvem otsustasime mitte minna kuskile ja hoopis ennast välja puhata.
Tundub, et on liikvel mingi viirus, sest mina Maarja ei saanud öösel magada millegi pärast ja hommikul üles ärgates tundsin ennastki väga haige ja jõuetuna. Eks näis mis päev toob, loodame, et minul on valehäire ja, et Liane saab kiiresti terveks.
Tuli välja, et siiski Maarjal polnud valehäire. Ka temal oli väga paha olla ja linna peal suutsime olla healjuhul ainult tund aega.Liane tundis end paremini juba ja kui oma majutaja juurde läksime, siis Maarja läks magama ja Liane läks paariks tunniks üksinda Granadat uurima.
Õhtul oli Maarjalgi enesetunne pikast magamisest paranenud natukene ja läksime koos Robitoga ja tema armsa sõbrannaga, kes oli samuti õpetaja välja. Jõime ühe õltsi, kuid rohkem ei suutnud, sest päris terved me ikkagi polnud veel. Kekslesime tagasi oma kodukesse tuduma.
Hommikul kui peale äratust dušši all ära käisime ütles Liane mulle, et ta on nii väsinud sellest reisist, rahad on ka suhteliselt otsas ja oleme kõik ilusamad linnad juba ära näinud, mis oleks kui läheks Eestisse tagasi häälega. Tegelikult oli see vist alguses pool naljaga. Aga mina olin täiesti nõus sellega, et võiks ju!
Rääkisime plaani korralikult läbi, läksime internetti ja otsisime Google Mapist üles directionid, kuidas Granadast Valka saada, printisime siis Euroopa kaardi välja, millel oli punase jutiga lühim teekond märgitud.
Jätsime oma kalli majutajaga hüvasti, kes meid täitsa hulludeks pidas.
Ja hakkaski pihta meie võistlus, kes jõuab ennem Eestisse, kas meie 25ndal veebruaril Saksamaale minev lennuk ja sealt 28ndal Eestisse tulev laev või meie.
Alaku võidusõit ajaga!
Tuesday, February 17, 2009
10.02 Sevilla
10.02.09 Sevilla
Kuna kõhud olid selle pika hääletlemise käigus tühjaks lännu, otsisime lähima odava söögikoha. Meie uus majutaja Samuel pommitas meid oma kõnedega järjepidamatult, et teada saada, kus me oleme ja kuna tuleme. Ausaltöeldes me ei teadnud ise ka täpselt, kus me oleme,kuna me tuleme ja tema inglise keel andis ka soovida. Saime linnaliini bussiga kesklinna, kus pidime kokku saama. Enne bussi pealt mahaastumist andime telefonitoru bussijuhile, et ta ütleks Samuelile meie täpse asukoha. Ootasime poisikest umbes tund aega kokkulepitud kohas. Saabus lõpuks hetk, mil leidsime üksteist. Tuli välja, et tegelikult me kõik olime kokkulepitud kohas, kuid Samuel oli lihtsalt teisel pool teed.
Samuelgi andis soovida. Piltidelt paistnud kena noormees osutuks prillidega nohikust puberteedikust poisikeseks. Rallitasime bussidega tema kodu poole. Enne tema kodu, vilksasime läbi ühest toidupoest, et midagi hambaauku pista. Ostsime kahte erinevat sorti salatit natukene ja krõbedat ahjus küpsetatud pikka saia ning suure fanta. Sammudes Samueli korterisse, märkasime et ta elab koos kolme noormehega. Nendest oli hetkel kodus vaid kaks, kes osutusid täiesti normaalseteks inimesteks võrreldes Samueliga. Nimelt meie "kalli" majutaja strateegiaks oli, et kõik mis on meie oma, on ka tema oma, kuigi pidanuks vastupidi olema.. Kui valmistusime meie püha sõõmaajaks, pakkus Samuel välja endale väga meeldiva ettepaneku jagada ühiselt meie sööke temaga, pakkudes omaltpoolt välja ainult oma saia. Viisakusest võtsime ta ettepaneku vastu, sest tema pakkus meile ju ikkagi majutust. Peale selle oli ta ka väga ebaviisakas, ei näidanud ta meile, kuhu oma asjad panna, kus magada. Me enam ei mõistnud, kes me oleme, kus me oleme ja miks me oleme!?
Kui söök söödud küsisime Samueli käest, kuhu oma asjad panna, kus me magada saame. Selle peale viipas ta käega diivanite suunas, kus me parasjagu istusime, sõime ja olime, kusjuures ise sealjuures lolli näoga irvitades.
Oleksime kohe minema sealt läinud aga kuna meil rohkem selleks ööks majutajaid ei olnud, pidime leppima selle samuse Samueli koduga.
Seekord juhtus jälle selline äpardus, et magasime poole päevani. Kuna kesklinn oli piisavalt kaugel, võttis sinna jõudmine ka aega. Esimene asi läksime interneti kohvikusse, et sebida endale hädavalega, et majutaja hüppas alt uus host ja tänu sellele me erilisi vaatamisväärsusi ei jõudnudki näha, kuna hakkas pimedaks minema.
Mõtlesime välja plaani mida Samuelile rääkida, miks lahkume. Enne tema juurde minemist ostsime jälle ahjus küpsetatud krõbedat saia ja maitsvaid Frankfurteri vorstikesi. Seekord olime kavalad ja sõime need salaja bussipeatuses ära, et Samuel meid paljaks ei sööks.
Pakkisime asjad kokku ja asusime uue majutaja kallale. Enne tema juurde jõudmist kulistasime kahe peale väikse paki veini kurgust alla, et aega parajaks teha. Kuna ta ise ka oli just peolt tulnud oli ta rohkem kui meeldivalt purjakil, ei leidnud ta õiget võtit, mis avaks seesami.Viimane võti võtmekobarast siiski läks auku, ukseauku loomulikult! See majutaja Bruno oli täitsa lõbus sellike, näitas meile ilusasti meile mõeldud toa ette, pakkus ka oma komme, visates need õhku, et terve maa oli neid täis. Seadsime end tuppa sisse ning mõne aja möödudes pakkus ta meile ka õllet ja niisama juttu. Õige pea tulid talle tema ägedad mootorratturhiirtest sõbrad külla, kes pakkusid meile sõbralikku ja meeldivat seltskonda. Kui sõbrad läinud ja õlts otsas oli aeg taas suubuda unedemaale. Hommikul, kui üles ärkasime ja end ilusaks tegime läksime kaunist Sevillat puurima. Kuna Maarjal olid halbadest jalanõudest ja pikkadest rännakutest jalad paistes, villis ja verised ei jõudnud me kahjuks igalepoole, kuhu oleksime tahtnud jõuda. Siiski nägime väga palju ilusaid vaatamisväärsusi. Märkimisväärselt ilusad olid Girona katedraal, Plaza Del Espana ja valge suur ehitis University. Oleksime kindlasti tahtnud näha ka La Macarena kuju, aga kuna see oli väga kaugel ja jalad olid juba lausa meil mõlemal väga väsinud ja valusad ei olnud mahti sinna minna.
Kui tagasi Bruno juurde läksime, teatas ta meile, et kuna ta sõidab nädalavahetuseks järgmine päev oma motikaga Portugali, peame me lahkuma tema poolt hommikul kella 8.30-ne ajal. Ta tegi ka meile väga ahvatleva ettepaneku minna vaatama Flamenkot ühte baari, kuid kahjuks me siiski ei läinud, kuigi oleksime väga tahtnud näha seda. Meil oli kaks mõjuvat põhjust sinna mitte minna. Esiteks oli meie iga keharakk väga väsinud, et tagasi linnapeale minna ja teiseks, pidime ju väga vara järgmine päev tõusma, et hakata hääletama Granadasse. Kurb aga tõsi, pidime Flamenko vaatamise asemel magama minema.
Hommikul oli väga raske üles tõusta ja läks ka väga kiireks nagu alati. Poole tunniga pidime valmis saama. Ajast jäi väga puudu. Appi, me ei jõudnud end korralikult äragi meikida.
Kuna Liane oli osutunud kaardilugejaks määras ta meile lühema teekonna Granada maanteele. Alguses oli väga raske tema maja juurest liikuma hakata, kuna meil ei olnud Granadas majutustki ja ei teadnud kas on üldse mõtet sinna minna. Otsustasime, et läheme siiski Granadasse, kuna teoreetiliselt oleksime pidanud sinna väga vara kohale jõudma, kuna sinna oli ainult kahe tunni tee autoga ja majutus oleksime kindlasti leidnud.
Teel oli palju takistusi, näiteks Maarja jalad olid juba väga valusad, lausa verised. Astuda oli tal lausa võimatu, nagu kõnniks klaasikildudel. Peale selle tuli Liane suurel raskel ratastega kohvril rattakesed alt ja nendega oli tükk tööd. Liane pidi rattad siduma kilekotiga kinni. Lõpuks mitme tunni vaevalise kõndimisega jõudsime Granada maanteele, kus alustasime oma hääletamist. Kuna Hispaanias pole hääletamine kombeks ega populaarne, siis selle asemel, et keegi meid peale võtaks pidime taluma piinarikast piibutamise, vilistamise ja karjumise rodu kuttide poolt, kes meist külma südamega mööda sõitsid.
Olime hääletanud tsirka neli tundi, kui meid võttis peale üks meesterahvas, kes viis meid edasi 50 kilomeetrit. Läbida oli meil ligi 300 km. Järgmises kohas hääletasime samuti tükk aega, kuni peatas üks auto. Mees rääkis ainult Hispaania keelt aga saime selgeks, et auto peale võime istuda ainult siis, kui me tema sugutit imeme. Loomulikult olime nõus... keelduma. Olime juba väga vihased kõigi peale, kes Hispaanias elavad. Lõpuks siiski saime jälle auto peale, millega saime 50 km edasi kuskile sõnnikumaale. See oli hullem, kui meie Eesti väike asula nimega Laatre. Jälle hääletasime tükk aega kiirteel, kus autod sõitsid külma südamega mööda ja peale selle pidime haisu sees hingama. Peale pikka hääletamist tuli meile järgi seekord punane, mitte valge buss. Meid pandi taha tekkide peale istuma mõnusasti, saime edasi väga toredate musikaalsete inimestega 100 km. Naine, kes istus ees laulis oma imeilusa häälega Mehhiko seebikate tunnuslaule. Kahjuks sai see nauding kiiresti läbi. Nad panid meid maha bensuka juures, kus oli ka suur kaubanduskeskus, kuhu me muidugi sisenesime. Ostsime endale söögipoolist ja muidugi Sangria veini, mis on ju nii nämma, et teekond ei tunduks nii ebahuvitavalt külm ja kõle. Pimedus oli end meie vastu juba surunud vastutahtmist. Leidsime väga sobiva koha hääletamiseks, nimelt tegime autostoppi ülekäiguraja peal. Kuna autojuhtidel on kohustus ülekäiguraja ees peatuda, et jalakäiad üle tee saaksid minna, lootsime, et saame kiiresti peale :P Aga eksisime rängalt! Seega tuli meil uus ja parem idee. Kui auto tuli hakkas Liane ületama zebrat, autod aeglustasid hoogu, Maarja aga hääletas. Paraku ka see ei toiminud, inimesed olid jõhkardid. Nad hoopis vihastasid meie triki üle ja olid meie peale kadedad, et me nii nupukad olime. Kes näitas keskmist sõrme, kes oleks peaaegu Lianest üle sõitnud vihase mõnuga ja kes lihtsalt karjus rõvedusi. Viimaks peatas üks väga lahe hipilik ja sõbralik naisterahvas. Kahjuks läks tema Malagasse, kuhu meil polnud plaani minna. Pidime temaga hüvasti jätma. Kui ta minema oli sõitnud, tuli meil kahjuks liiga hilja idee, minna hoopis Malagasse, kui Granadasse ei lähe autosid. Ei möödunud väga palju aega, kui meid võttis peale pealtnäha muhe vanamees oma lapselapsega. Ka see mees läks edasi umbes 20 kilomeetrit, teekonda oli aga meil jäänud 100 kilomeetrit. Autojuht lubas meid viia heasse kohta hääletama, enda kodulinnast välja. Nägime silti, mis näitas Granada poole, aga ta ei pannud meil seal maha vaid sõitis linna sisse, et lapseke kuskile ära viia. Kui laps autost ära läks, pani mehike muusika mängima ja olukord tundus juba veidike hirmuäratav ja kahtlane meie jaoks. Ta viis meid välja kuskile kottpimeda teepeale, kus ühtki linnatulukest ei paistnud ja autosid ei sõitnud. Liane oli kabuhirmus, et see mees tükeldab meid ära, kuna mees peatas korra auto kinni ja võttis mingi eseme enda taskust välja ja hakkas edasi sõitma. Aga tuli siiski välja, et mees oli lihtsalt väga heasüdamlik ja viis meid väga hea koha peale hääletama. Tegelikult oleks see koht olnud ideaalne hääletamiseks päevavalges, kuid kell oli juba 22:00 või isegi rohkem ja oli jubedalt pime. Autod meid ei näinud, Maarja helkur oli ka ära kadunud ja valgust polnud millegagi teha. Kõndisime oiates edasi järgmise bensujaamani, kus teps mitte parem polnud. Teeääres oli ka piirdeaed, tänu millele me bensukasse ka minna ei saanud. Maarja avastas piirdeaias ühe pisikese augu, kust oma asjadega läbi lipsata, mida me ka tegime.Põhjus miks me üldse sinna minna tahtsime oli tegelikult Restoraunte/Bar, mis oli bensuka kõrval, seal oli autodega inimesi, kelle käest küsida küüti Granadasse. Tõttasime siis baari oma suurte kodinatega, et sooja saada. Tellisime ka ühe kohvi ja baarmeniga juttuajades tuli selle õhtu parim uudis. Baar oli ööpäevaringselt avatud ja me võime oma öö veeta baaris istudes ja võibolla ka igavust peletades purju juues...
Kuna kõhud olid selle pika hääletlemise käigus tühjaks lännu, otsisime lähima odava söögikoha. Meie uus majutaja Samuel pommitas meid oma kõnedega järjepidamatult, et teada saada, kus me oleme ja kuna tuleme. Ausaltöeldes me ei teadnud ise ka täpselt, kus me oleme,kuna me tuleme ja tema inglise keel andis ka soovida. Saime linnaliini bussiga kesklinna, kus pidime kokku saama. Enne bussi pealt mahaastumist andime telefonitoru bussijuhile, et ta ütleks Samuelile meie täpse asukoha. Ootasime poisikest umbes tund aega kokkulepitud kohas. Saabus lõpuks hetk, mil leidsime üksteist. Tuli välja, et tegelikult me kõik olime kokkulepitud kohas, kuid Samuel oli lihtsalt teisel pool teed.
Samuelgi andis soovida. Piltidelt paistnud kena noormees osutuks prillidega nohikust puberteedikust poisikeseks. Rallitasime bussidega tema kodu poole. Enne tema kodu, vilksasime läbi ühest toidupoest, et midagi hambaauku pista. Ostsime kahte erinevat sorti salatit natukene ja krõbedat ahjus küpsetatud pikka saia ning suure fanta. Sammudes Samueli korterisse, märkasime et ta elab koos kolme noormehega. Nendest oli hetkel kodus vaid kaks, kes osutusid täiesti normaalseteks inimesteks võrreldes Samueliga. Nimelt meie "kalli" majutaja strateegiaks oli, et kõik mis on meie oma, on ka tema oma, kuigi pidanuks vastupidi olema.. Kui valmistusime meie püha sõõmaajaks, pakkus Samuel välja endale väga meeldiva ettepaneku jagada ühiselt meie sööke temaga, pakkudes omaltpoolt välja ainult oma saia. Viisakusest võtsime ta ettepaneku vastu, sest tema pakkus meile ju ikkagi majutust. Peale selle oli ta ka väga ebaviisakas, ei näidanud ta meile, kuhu oma asjad panna, kus magada. Me enam ei mõistnud, kes me oleme, kus me oleme ja miks me oleme!?
Kui söök söödud küsisime Samueli käest, kuhu oma asjad panna, kus me magada saame. Selle peale viipas ta käega diivanite suunas, kus me parasjagu istusime, sõime ja olime, kusjuures ise sealjuures lolli näoga irvitades.
Oleksime kohe minema sealt läinud aga kuna meil rohkem selleks ööks majutajaid ei olnud, pidime leppima selle samuse Samueli koduga.
Seekord juhtus jälle selline äpardus, et magasime poole päevani. Kuna kesklinn oli piisavalt kaugel, võttis sinna jõudmine ka aega. Esimene asi läksime interneti kohvikusse, et sebida endale hädavalega, et majutaja hüppas alt uus host ja tänu sellele me erilisi vaatamisväärsusi ei jõudnudki näha, kuna hakkas pimedaks minema.
Mõtlesime välja plaani mida Samuelile rääkida, miks lahkume. Enne tema juurde minemist ostsime jälle ahjus küpsetatud krõbedat saia ja maitsvaid Frankfurteri vorstikesi. Seekord olime kavalad ja sõime need salaja bussipeatuses ära, et Samuel meid paljaks ei sööks.
Pakkisime asjad kokku ja asusime uue majutaja kallale. Enne tema juurde jõudmist kulistasime kahe peale väikse paki veini kurgust alla, et aega parajaks teha. Kuna ta ise ka oli just peolt tulnud oli ta rohkem kui meeldivalt purjakil, ei leidnud ta õiget võtit, mis avaks seesami.Viimane võti võtmekobarast siiski läks auku, ukseauku loomulikult! See majutaja Bruno oli täitsa lõbus sellike, näitas meile ilusasti meile mõeldud toa ette, pakkus ka oma komme, visates need õhku, et terve maa oli neid täis. Seadsime end tuppa sisse ning mõne aja möödudes pakkus ta meile ka õllet ja niisama juttu. Õige pea tulid talle tema ägedad mootorratturhiirtest sõbrad külla, kes pakkusid meile sõbralikku ja meeldivat seltskonda. Kui sõbrad läinud ja õlts otsas oli aeg taas suubuda unedemaale. Hommikul, kui üles ärkasime ja end ilusaks tegime läksime kaunist Sevillat puurima. Kuna Maarjal olid halbadest jalanõudest ja pikkadest rännakutest jalad paistes, villis ja verised ei jõudnud me kahjuks igalepoole, kuhu oleksime tahtnud jõuda. Siiski nägime väga palju ilusaid vaatamisväärsusi. Märkimisväärselt ilusad olid Girona katedraal, Plaza Del Espana ja valge suur ehitis University. Oleksime kindlasti tahtnud näha ka La Macarena kuju, aga kuna see oli väga kaugel ja jalad olid juba lausa meil mõlemal väga väsinud ja valusad ei olnud mahti sinna minna.
Kui tagasi Bruno juurde läksime, teatas ta meile, et kuna ta sõidab nädalavahetuseks järgmine päev oma motikaga Portugali, peame me lahkuma tema poolt hommikul kella 8.30-ne ajal. Ta tegi ka meile väga ahvatleva ettepaneku minna vaatama Flamenkot ühte baari, kuid kahjuks me siiski ei läinud, kuigi oleksime väga tahtnud näha seda. Meil oli kaks mõjuvat põhjust sinna mitte minna. Esiteks oli meie iga keharakk väga väsinud, et tagasi linnapeale minna ja teiseks, pidime ju väga vara järgmine päev tõusma, et hakata hääletama Granadasse. Kurb aga tõsi, pidime Flamenko vaatamise asemel magama minema.
Hommikul oli väga raske üles tõusta ja läks ka väga kiireks nagu alati. Poole tunniga pidime valmis saama. Ajast jäi väga puudu. Appi, me ei jõudnud end korralikult äragi meikida.
Kuna Liane oli osutunud kaardilugejaks määras ta meile lühema teekonna Granada maanteele. Alguses oli väga raske tema maja juurest liikuma hakata, kuna meil ei olnud Granadas majutustki ja ei teadnud kas on üldse mõtet sinna minna. Otsustasime, et läheme siiski Granadasse, kuna teoreetiliselt oleksime pidanud sinna väga vara kohale jõudma, kuna sinna oli ainult kahe tunni tee autoga ja majutus oleksime kindlasti leidnud.
Teel oli palju takistusi, näiteks Maarja jalad olid juba väga valusad, lausa verised. Astuda oli tal lausa võimatu, nagu kõnniks klaasikildudel. Peale selle tuli Liane suurel raskel ratastega kohvril rattakesed alt ja nendega oli tükk tööd. Liane pidi rattad siduma kilekotiga kinni. Lõpuks mitme tunni vaevalise kõndimisega jõudsime Granada maanteele, kus alustasime oma hääletamist. Kuna Hispaanias pole hääletamine kombeks ega populaarne, siis selle asemel, et keegi meid peale võtaks pidime taluma piinarikast piibutamise, vilistamise ja karjumise rodu kuttide poolt, kes meist külma südamega mööda sõitsid.
Olime hääletanud tsirka neli tundi, kui meid võttis peale üks meesterahvas, kes viis meid edasi 50 kilomeetrit. Läbida oli meil ligi 300 km. Järgmises kohas hääletasime samuti tükk aega, kuni peatas üks auto. Mees rääkis ainult Hispaania keelt aga saime selgeks, et auto peale võime istuda ainult siis, kui me tema sugutit imeme. Loomulikult olime nõus... keelduma. Olime juba väga vihased kõigi peale, kes Hispaanias elavad. Lõpuks siiski saime jälle auto peale, millega saime 50 km edasi kuskile sõnnikumaale. See oli hullem, kui meie Eesti väike asula nimega Laatre. Jälle hääletasime tükk aega kiirteel, kus autod sõitsid külma südamega mööda ja peale selle pidime haisu sees hingama. Peale pikka hääletamist tuli meile järgi seekord punane, mitte valge buss. Meid pandi taha tekkide peale istuma mõnusasti, saime edasi väga toredate musikaalsete inimestega 100 km. Naine, kes istus ees laulis oma imeilusa häälega Mehhiko seebikate tunnuslaule. Kahjuks sai see nauding kiiresti läbi. Nad panid meid maha bensuka juures, kus oli ka suur kaubanduskeskus, kuhu me muidugi sisenesime. Ostsime endale söögipoolist ja muidugi Sangria veini, mis on ju nii nämma, et teekond ei tunduks nii ebahuvitavalt külm ja kõle. Pimedus oli end meie vastu juba surunud vastutahtmist. Leidsime väga sobiva koha hääletamiseks, nimelt tegime autostoppi ülekäiguraja peal. Kuna autojuhtidel on kohustus ülekäiguraja ees peatuda, et jalakäiad üle tee saaksid minna, lootsime, et saame kiiresti peale :P Aga eksisime rängalt! Seega tuli meil uus ja parem idee. Kui auto tuli hakkas Liane ületama zebrat, autod aeglustasid hoogu, Maarja aga hääletas. Paraku ka see ei toiminud, inimesed olid jõhkardid. Nad hoopis vihastasid meie triki üle ja olid meie peale kadedad, et me nii nupukad olime. Kes näitas keskmist sõrme, kes oleks peaaegu Lianest üle sõitnud vihase mõnuga ja kes lihtsalt karjus rõvedusi. Viimaks peatas üks väga lahe hipilik ja sõbralik naisterahvas. Kahjuks läks tema Malagasse, kuhu meil polnud plaani minna. Pidime temaga hüvasti jätma. Kui ta minema oli sõitnud, tuli meil kahjuks liiga hilja idee, minna hoopis Malagasse, kui Granadasse ei lähe autosid. Ei möödunud väga palju aega, kui meid võttis peale pealtnäha muhe vanamees oma lapselapsega. Ka see mees läks edasi umbes 20 kilomeetrit, teekonda oli aga meil jäänud 100 kilomeetrit. Autojuht lubas meid viia heasse kohta hääletama, enda kodulinnast välja. Nägime silti, mis näitas Granada poole, aga ta ei pannud meil seal maha vaid sõitis linna sisse, et lapseke kuskile ära viia. Kui laps autost ära läks, pani mehike muusika mängima ja olukord tundus juba veidike hirmuäratav ja kahtlane meie jaoks. Ta viis meid välja kuskile kottpimeda teepeale, kus ühtki linnatulukest ei paistnud ja autosid ei sõitnud. Liane oli kabuhirmus, et see mees tükeldab meid ära, kuna mees peatas korra auto kinni ja võttis mingi eseme enda taskust välja ja hakkas edasi sõitma. Aga tuli siiski välja, et mees oli lihtsalt väga heasüdamlik ja viis meid väga hea koha peale hääletama. Tegelikult oleks see koht olnud ideaalne hääletamiseks päevavalges, kuid kell oli juba 22:00 või isegi rohkem ja oli jubedalt pime. Autod meid ei näinud, Maarja helkur oli ka ära kadunud ja valgust polnud millegagi teha. Kõndisime oiates edasi järgmise bensujaamani, kus teps mitte parem polnud. Teeääres oli ka piirdeaed, tänu millele me bensukasse ka minna ei saanud. Maarja avastas piirdeaias ühe pisikese augu, kust oma asjadega läbi lipsata, mida me ka tegime.Põhjus miks me üldse sinna minna tahtsime oli tegelikult Restoraunte/Bar, mis oli bensuka kõrval, seal oli autodega inimesi, kelle käest küsida küüti Granadasse. Tõttasime siis baari oma suurte kodinatega, et sooja saada. Tellisime ka ühe kohvi ja baarmeniga juttuajades tuli selle õhtu parim uudis. Baar oli ööpäevaringselt avatud ja me võime oma öö veeta baaris istudes ja võibolla ka igavust peletades purju juues...
Monday, February 16, 2009
07.02.09 Gibraltar
Otsisime üles lähima netipunkti, et otsida majutust Gibraltarisse, ega midagi eriti ei leidnud küll. Samal ajal aitasid meie kallid õnnistatud vanemad otsida meile majutust sinna. Saime mõned numbrid, mis olid vaja läbi helistada. Otsisime ühe lähima pubi taolise koha, et maha istuda, juua ergutuseks kohvi ja helistada läbi kõik võimalikud numbrid. Kui
pubisse sisenesime, avastas Liane, et baaridaam näeb välja täpselt nagu eestlane. Läksime siis kohvi tellima, arutasime letitaga, et palju kohvi võiks maksta. Seepeale kostus baaridaami suust eestikeelne lause: "Ah, et soovite kohvi?"
See oli vast hämming alles! Müüa oligi eestlane ja rääkis nagu eestlane. Me ei saanud tükk aega sõna suust, et Gibraltaris ja just selles samas baaris, kuhu meie sattusime töötab Eesti tüdruk. Ajasime siis temaga niisama juttu, proovisime helistada kõik majutajad läbi, kuid millegipärast polnud seal levi. Eestlasest tüdruk Sirly kuulis kuidagi meie murelikku jutuajamist pealt ja pakkus välja, et kuna temal kahjuks pole võimalik meile pakkuda majutust, siis äkki saab seda teha tema eestlasest onu, kes elab samuti Gibraltaris. Mis tal ikka peaks olema vastu pakkuda öömaja kahele Eesti tüdrukule. Ta andis meile oma onu Ove numbri ja lubas meil sealt samast tema töö juurest helistada talle. Saime ta siis telefonitsi kätte ja vastus oligi jaatav!
Umbes 15 minuti pärast saabuski tema onu oma bikega. Enne pubist lahkumist pakkus Sirly meile enda kulul Iiri siidrit, mida oli vapustavalt mõnus juua üle pika aja, sest Hispaanias ju siidrit teadupärast ei eksisteeri.
Kuna meil olid suured kotid ja Ovega kokku koos kolm, pakkus ta välja, et läheksime taksoga, tema aga bikega. Tegelikult Ove ei elanud Inglismaal Gibraltaris päris, vaid La Lianeas peale piiri, mis oli Hispaania poolel. 10ne minutiga läbisime Inglismaa ja jõudsime Hispaaniasse tagasi Ove poole. Ovel oli külas hispaanlasest sõber, kui isegi mitte indiaani soost. Tuli välja, et Ove oskab hästi laulda, mängida kitarri ja suupilli, sama andekas oli ka ta sõber. Nad moodustasid ilusa ja huvitava dueti oma pillidega. Peagi tegi Ove ettepaneku minna üheskoos kohaliku baari, meiega ühines ka tema mustanahalisest sõber, kes oli pärit Saksamaalt. Läksimegi koos baari nimega Guiness. Koht oli vöga hubane ja hea muusikaga. Ove tegi kõigile välja palju jooke, seega tuju tõusis. Nautisime seda õhtut ja seltskonda täiel rinnal. Õppisime Ovet paremini tundma. Selgus, et ta on samasugune nagu meiegi- sama äge, lahe, jutukas, sõbralik, sama crazy jutu ja tegudega ja naljakas. Mingi aja pärast irdusime edasi teise pubisse. Pubi oli väiksem, teistsugusema muusikaga. Seal kohtasime palju karvaseid naisi ja mehi. Aga ka seal polnud viga, sai tantsitud ja joodud ka tequilat. Seekord Liane õppis oma eelmisest veast, et juua vähem tequilat. Maarja aga mitte. Peagi kappasime tagasi Ove elamisse. Mängisime õllesaatel pokkerit. Maarja oli juba õllest ja tequilast päris purju jäänud, maga heitnud ja norskama hakanud.
Liane ja Ove jõid veel natukene aega edasi, kuid õige pea kustusid ka nemad. Hommikul ärgates avastas Liane, et ta pole ainus, kel hääl ära-temaga oli liitunud ka Maarja. Ove oli laisk ega viitsinud tööle minna, vaid uitas ka päeval kella 12ni nagu meie. Kuid saabus hetk, kui Ove pidi meiega hüvasti jätma, kuid mitte lõplikult, sest Ove ässitas arvamusele veel üheks päevaks jääma. Ove hiilis tööle oma motikaga, meie aga üles end linna peale laiamiseks korda tegema. Põhjus, mis meid tegelikult tõi Gibraltarisse oli vägagi selge. Tahtsime mägironida ahvidega kaetud mäkke. Seda me ka muidugi tegime. Kuna läksime jala väga kõrgele tippu, ei pidanud me õnneks mäepiletit ostma. Selle vaate eest oleks võinud surra, kuid paraku me ei surnud, sest umbrohi ei hävine ju. Amelesime ahvidega ringi mäe peal, nendega piltidel poseerides. Läksime, olime, nägime. Aeg oli lahkuda, sest pimedusevaip terve Gibraltari.
Tatsasime tagasi meie kalli eestlase juurde ja libistasime ka seekord natukene õllet ja veini mulliveega. Kuna meil oli järgmine päev kindel plaan lahkuda südamelähedasest Gibraltarist oma armsa eestlase juurest, pakkus Ove välja mõtte, et ta sõber vib meid järgmine päev Sevilla maanteele. Uudistasime üheskoos huvitavat fimi, peagi jäime tukkuma.Kuna meil oli üleväsimus päris suur, lõppes meie kerge uinak alles järgmisel päeval poole 3-e ajal. Nüüd hakkas meil kiire, oli vaja end korda teha ja asjad pakkida. Proovisime siis Ovet kätte saada telefoni teel, sest ta oli tööl nagu normaalsed inimesed ikka. Ove üritas oma sõbrad kätte saada, kes pidid meid viima maanteele, aga tulemusteta. Olime sunnitud minema bussiga maanteele. Bussijaamas tekkis segadus, kuhu me üldse tahame minna ja kuna bussid liiguvad..sest Hispaanias ju keegi ei oska kõneleda inglise keelt. Mitu tundi oodates saime lõpuks oma oodatud bussi kätte, mis meid viis maanteele. Kell oli juba nii palju, et väga pime oli. Hääletasime tükk aega, aga ei midagi. Ove helistas, et küsida, kas saime ikka auto peale. Kuna me siiamaani passisime samas kohas, pakkus Ove välja, et ta tuleb meile järgi ja viib meid tagasi enda juurde ning alustame homme uuesti oma rännakut varem Sevilla poole. Ove tuligi meile oma sõpradega järgi. Ove poole jõudes, ühinesid istuma ka
tema sõbrad. Tema sõbrad hakkasid tõmbama seal mingit imelikku suitsu, mil nimeks Kanep. Nad pakkusid ka meile kanepit proovida, kaalutlesime küll pikka aega ning otsustasime, et kuna elame ainult ühe korra ja elu on proovimiseks, siis miks ka mitte.
Peagi sõitis meil katus ära. Naersime lakkamatult mittemillegi üle, Maarja pea keerles lakkamatult edasi-tagasi suunas ja ta soovis vaid üht, et keegi peataks ta pea. Mina Liane, aga tundsin diivanis istudes, kui kerge ja pehme see on, nagu oleksin basseinis ja upun sinna ära. Mingil hetkel aga tundsime end kui suurimad muusikud ise - hakkasime žestikuleerima kätega muusika taktis. Otsustasime Maarjaga kahekesti minna üles verandale värsket õhku hingama minna. Pikutasime pehmetel välitoolidel, see tunne oli kirjeldamatu. Avastasime, et see hetk seisab ja me ei mõtlegi millestki esimest korda ja see oli imeline.
Värsket õhku hingates saivad meie pead selgemaks ning otsustasime minna sliipi-wiipima, kuna seekord oli tõesti kindel plaan jõuda Sevillasse. a
Hommikul ärkasime küll seekord varem üles, kuid leidis aset jälle DeJa Vu. Jälle ei saanud me millegipärast neid poisse kätte. Kuna Ove oli jälle tööl, oli vaja teda kuidagi premeerida tänutäheks, et võttis meid oma katuse alla ja pakkus eesti seltsi, jätsime talle armsa südamliku kirja ja eesti Kalevi shokolaadi. Ega's midagi, olime sunnitud ise hakkama saama ja häälega minema. Tatsasime pikalt maanteed otsides kui lõpuks leidsime selle. Saime tüki aja möödudes lõpuks kauaoodatud Sevillasse, õigemini peaaegu Sevillasse, kuna autojuht pani meid maha kuskil äärelinnas...
Otsisime üles lähima netipunkti, et otsida majutust Gibraltarisse, ega midagi eriti ei leidnud küll. Samal ajal aitasid meie kallid õnnistatud vanemad otsida meile majutust sinna. Saime mõned numbrid, mis olid vaja läbi helistada. Otsisime ühe lähima pubi taolise koha, et maha istuda, juua ergutuseks kohvi ja helistada läbi kõik võimalikud numbrid. Kui
pubisse sisenesime, avastas Liane, et baaridaam näeb välja täpselt nagu eestlane. Läksime siis kohvi tellima, arutasime letitaga, et palju kohvi võiks maksta. Seepeale kostus baaridaami suust eestikeelne lause: "Ah, et soovite kohvi?"
See oli vast hämming alles! Müüa oligi eestlane ja rääkis nagu eestlane. Me ei saanud tükk aega sõna suust, et Gibraltaris ja just selles samas baaris, kuhu meie sattusime töötab Eesti tüdruk. Ajasime siis temaga niisama juttu, proovisime helistada kõik majutajad läbi, kuid millegipärast polnud seal levi. Eestlasest tüdruk Sirly kuulis kuidagi meie murelikku jutuajamist pealt ja pakkus välja, et kuna temal kahjuks pole võimalik meile pakkuda majutust, siis äkki saab seda teha tema eestlasest onu, kes elab samuti Gibraltaris. Mis tal ikka peaks olema vastu pakkuda öömaja kahele Eesti tüdrukule. Ta andis meile oma onu Ove numbri ja lubas meil sealt samast tema töö juurest helistada talle. Saime ta siis telefonitsi kätte ja vastus oligi jaatav!
Umbes 15 minuti pärast saabuski tema onu oma bikega. Enne pubist lahkumist pakkus Sirly meile enda kulul Iiri siidrit, mida oli vapustavalt mõnus juua üle pika aja, sest Hispaanias ju siidrit teadupärast ei eksisteeri.
Kuna meil olid suured kotid ja Ovega kokku koos kolm, pakkus ta välja, et läheksime taksoga, tema aga bikega. Tegelikult Ove ei elanud Inglismaal Gibraltaris päris, vaid La Lianeas peale piiri, mis oli Hispaania poolel. 10ne minutiga läbisime Inglismaa ja jõudsime Hispaaniasse tagasi Ove poole. Ovel oli külas hispaanlasest sõber, kui isegi mitte indiaani soost. Tuli välja, et Ove oskab hästi laulda, mängida kitarri ja suupilli, sama andekas oli ka ta sõber. Nad moodustasid ilusa ja huvitava dueti oma pillidega. Peagi tegi Ove ettepaneku minna üheskoos kohaliku baari, meiega ühines ka tema mustanahalisest sõber, kes oli pärit Saksamaalt. Läksimegi koos baari nimega Guiness. Koht oli vöga hubane ja hea muusikaga. Ove tegi kõigile välja palju jooke, seega tuju tõusis. Nautisime seda õhtut ja seltskonda täiel rinnal. Õppisime Ovet paremini tundma. Selgus, et ta on samasugune nagu meiegi- sama äge, lahe, jutukas, sõbralik, sama crazy jutu ja tegudega ja naljakas. Mingi aja pärast irdusime edasi teise pubisse. Pubi oli väiksem, teistsugusema muusikaga. Seal kohtasime palju karvaseid naisi ja mehi. Aga ka seal polnud viga, sai tantsitud ja joodud ka tequilat. Seekord Liane õppis oma eelmisest veast, et juua vähem tequilat. Maarja aga mitte. Peagi kappasime tagasi Ove elamisse. Mängisime õllesaatel pokkerit. Maarja oli juba õllest ja tequilast päris purju jäänud, maga heitnud ja norskama hakanud.
Liane ja Ove jõid veel natukene aega edasi, kuid õige pea kustusid ka nemad. Hommikul ärgates avastas Liane, et ta pole ainus, kel hääl ära-temaga oli liitunud ka Maarja. Ove oli laisk ega viitsinud tööle minna, vaid uitas ka päeval kella 12ni nagu meie. Kuid saabus hetk, kui Ove pidi meiega hüvasti jätma, kuid mitte lõplikult, sest Ove ässitas arvamusele veel üheks päevaks jääma. Ove hiilis tööle oma motikaga, meie aga üles end linna peale laiamiseks korda tegema. Põhjus, mis meid tegelikult tõi Gibraltarisse oli vägagi selge. Tahtsime mägironida ahvidega kaetud mäkke. Seda me ka muidugi tegime. Kuna läksime jala väga kõrgele tippu, ei pidanud me õnneks mäepiletit ostma. Selle vaate eest oleks võinud surra, kuid paraku me ei surnud, sest umbrohi ei hävine ju. Amelesime ahvidega ringi mäe peal, nendega piltidel poseerides. Läksime, olime, nägime. Aeg oli lahkuda, sest pimedusevaip terve Gibraltari.
Tatsasime tagasi meie kalli eestlase juurde ja libistasime ka seekord natukene õllet ja veini mulliveega. Kuna meil oli järgmine päev kindel plaan lahkuda südamelähedasest Gibraltarist oma armsa eestlase juurest, pakkus Ove välja mõtte, et ta sõber vib meid järgmine päev Sevilla maanteele. Uudistasime üheskoos huvitavat fimi, peagi jäime tukkuma.Kuna meil oli üleväsimus päris suur, lõppes meie kerge uinak alles järgmisel päeval poole 3-e ajal. Nüüd hakkas meil kiire, oli vaja end korda teha ja asjad pakkida. Proovisime siis Ovet kätte saada telefoni teel, sest ta oli tööl nagu normaalsed inimesed ikka. Ove üritas oma sõbrad kätte saada, kes pidid meid viima maanteele, aga tulemusteta. Olime sunnitud minema bussiga maanteele. Bussijaamas tekkis segadus, kuhu me üldse tahame minna ja kuna bussid liiguvad..sest Hispaanias ju keegi ei oska kõneleda inglise keelt. Mitu tundi oodates saime lõpuks oma oodatud bussi kätte, mis meid viis maanteele. Kell oli juba nii palju, et väga pime oli. Hääletasime tükk aega, aga ei midagi. Ove helistas, et küsida, kas saime ikka auto peale. Kuna me siiamaani passisime samas kohas, pakkus Ove välja, et ta tuleb meile järgi ja viib meid tagasi enda juurde ning alustame homme uuesti oma rännakut varem Sevilla poole. Ove tuligi meile oma sõpradega järgi. Ove poole jõudes, ühinesid istuma ka
tema sõbrad. Tema sõbrad hakkasid tõmbama seal mingit imelikku suitsu, mil nimeks Kanep. Nad pakkusid ka meile kanepit proovida, kaalutlesime küll pikka aega ning otsustasime, et kuna elame ainult ühe korra ja elu on proovimiseks, siis miks ka mitte.
Peagi sõitis meil katus ära. Naersime lakkamatult mittemillegi üle, Maarja pea keerles lakkamatult edasi-tagasi suunas ja ta soovis vaid üht, et keegi peataks ta pea. Mina Liane, aga tundsin diivanis istudes, kui kerge ja pehme see on, nagu oleksin basseinis ja upun sinna ära. Mingil hetkel aga tundsime end kui suurimad muusikud ise - hakkasime žestikuleerima kätega muusika taktis. Otsustasime Maarjaga kahekesti minna üles verandale värsket õhku hingama minna. Pikutasime pehmetel välitoolidel, see tunne oli kirjeldamatu. Avastasime, et see hetk seisab ja me ei mõtlegi millestki esimest korda ja see oli imeline.
Värsket õhku hingates saivad meie pead selgemaks ning otsustasime minna sliipi-wiipima, kuna seekord oli tõesti kindel plaan jõuda Sevillasse. a
Hommikul ärkasime küll seekord varem üles, kuid leidis aset jälle DeJa Vu. Jälle ei saanud me millegipärast neid poisse kätte. Kuna Ove oli jälle tööl, oli vaja teda kuidagi premeerida tänutäheks, et võttis meid oma katuse alla ja pakkus eesti seltsi, jätsime talle armsa südamliku kirja ja eesti Kalevi shokolaadi. Ega's midagi, olime sunnitud ise hakkama saama ja häälega minema. Tatsasime pikalt maanteed otsides kui lõpuks leidsime selle. Saime tüki aja möödudes lõpuks kauaoodatud Sevillasse, õigemini peaaegu Sevillasse, kuna autojuht pani meid maha kuskil äärelinnas...
Subscribe to:
Posts (Atom)
