10.02 Sevilla

10.02.09 Sevilla
Kuna kõhud olid selle pika hääletlemise käigus tühjaks lännu, otsisime lähima odava söögikoha. Meie uus majutaja Samuel pommitas meid oma kõnedega järjepidamatult, et teada saada, kus me oleme ja kuna tuleme. Ausaltöeldes me ei teadnud ise ka täpselt, kus me oleme,kuna me tuleme ja tema inglise keel andis ka soovida. Saime linnaliini bussiga kesklinna, kus pidime kokku saama. Enne bussi pealt mahaastumist andime telefonitoru bussijuhile, et ta ütleks Samuelile meie täpse asukoha. Ootasime poisikest umbes tund aega kokkulepitud kohas. Saabus lõpuks hetk, mil leidsime üksteist. Tuli välja, et tegelikult me kõik olime kokkulepitud kohas, kuid Samuel oli lihtsalt teisel pool teed.
Samuelgi andis soovida. Piltidelt paistnud kena noormees osutuks prillidega nohikust puberteedikust poisikeseks. Rallitasime bussidega tema kodu poole. Enne tema kodu, vilksasime läbi ühest toidupoest, et midagi hambaauku pista. Ostsime kahte erinevat sorti salatit natukene ja krõbedat ahjus küpsetatud pikka saia ning suure fanta. Sammudes Samueli korterisse, märkasime et ta elab koos kolme noormehega. Nendest oli hetkel kodus vaid kaks, kes osutusid täiesti normaalseteks inimesteks võrreldes Samueliga. Nimelt meie "kalli" majutaja strateegiaks oli, et kõik mis on meie oma, on ka tema oma, kuigi pidanuks vastupidi olema.. Kui valmistusime meie püha sõõmaajaks, pakkus Samuel välja endale väga meeldiva ettepaneku jagada ühiselt meie sööke temaga, pakkudes omaltpoolt välja ainult oma saia. Viisakusest võtsime ta ettepaneku vastu, sest tema pakkus meile ju ikkagi majutust. Peale selle oli ta ka väga ebaviisakas, ei näidanud ta meile, kuhu oma asjad panna, kus magada. Me enam ei mõistnud, kes me oleme, kus me oleme ja miks me oleme!?
Kui söök söödud küsisime Samueli käest, kuhu oma asjad panna, kus me magada saame. Selle peale viipas ta käega diivanite suunas, kus me parasjagu istusime, sõime ja olime, kusjuures ise sealjuures lolli näoga irvitades.
Oleksime kohe minema sealt läinud aga kuna meil rohkem selleks ööks majutajaid ei olnud, pidime leppima selle samuse Samueli koduga.
Seekord juhtus jälle selline äpardus, et magasime poole päevani. Kuna kesklinn oli piisavalt kaugel, võttis sinna jõudmine ka aega. Esimene asi läksime interneti kohvikusse, et sebida endale hädavalega, et majutaja hüppas alt uus host ja tänu sellele me erilisi vaatamisväärsusi ei jõudnudki näha, kuna hakkas pimedaks minema.
Mõtlesime välja plaani mida Samuelile rääkida, miks lahkume. Enne tema juurde minemist ostsime jälle ahjus küpsetatud krõbedat saia ja maitsvaid Frankfurteri vorstikesi. Seekord olime kavalad ja sõime need salaja bussipeatuses ära, et Samuel meid paljaks ei sööks.
Pakkisime asjad kokku ja asusime uue majutaja kallale. Enne tema juurde jõudmist kulistasime kahe peale väikse paki veini kurgust alla, et aega parajaks teha. Kuna ta ise ka oli just peolt tulnud oli ta rohkem kui meeldivalt purjakil, ei leidnud ta õiget võtit, mis avaks seesami.Viimane võti võtmekobarast siiski läks auku, ukseauku loomulikult! See majutaja Bruno oli täitsa lõbus sellike, näitas meile ilusasti meile mõeldud toa ette, pakkus ka oma komme, visates need õhku, et terve maa oli neid täis. Seadsime end tuppa sisse ning mõne aja möödudes pakkus ta meile ka õllet ja niisama juttu. Õige pea tulid talle tema ägedad mootorratturhiirtest sõbrad külla, kes pakkusid meile sõbralikku ja meeldivat seltskonda. Kui sõbrad läinud ja õlts otsas oli aeg taas suubuda unedemaale. Hommikul, kui üles ärkasime ja end ilusaks tegime läksime kaunist Sevillat puurima. Kuna Maarjal olid halbadest jalanõudest ja pikkadest rännakutest jalad paistes, villis ja verised ei jõudnud me kahjuks igalepoole, kuhu oleksime tahtnud jõuda. Siiski nägime väga palju ilusaid vaatamisväärsusi. Märkimisväärselt ilusad olid Girona katedraal, Plaza Del Espana ja valge suur ehitis University. Oleksime kindlasti tahtnud näha ka La Macarena kuju, aga kuna see oli väga kaugel ja jalad olid juba lausa meil mõlemal väga väsinud ja valusad ei olnud mahti sinna minna.
Kui tagasi Bruno juurde läksime, teatas ta meile, et kuna ta sõidab nädalavahetuseks järgmine päev oma motikaga Portugali, peame me lahkuma tema poolt hommikul kella 8.30-ne ajal. Ta tegi ka meile väga ahvatleva ettepaneku minna vaatama Flamenkot ühte baari, kuid kahjuks me siiski ei läinud, kuigi oleksime väga tahtnud näha seda. Meil oli kaks mõjuvat põhjust sinna mitte minna. Esiteks oli meie iga keharakk väga väsinud, et tagasi linnapeale minna ja teiseks, pidime ju väga vara järgmine päev tõusma, et hakata hääletama Granadasse. Kurb aga tõsi, pidime Flamenko vaatamise asemel magama minema.
Hommikul oli väga raske üles tõusta ja läks ka väga kiireks nagu alati. Poole tunniga pidime valmis saama. Ajast jäi väga puudu. Appi, me ei jõudnud end korralikult äragi meikida.
Kuna Liane oli osutunud kaardilugejaks määras ta meile lühema teekonna Granada maanteele. Alguses oli väga raske tema maja juurest liikuma hakata, kuna meil ei olnud Granadas majutustki ja ei teadnud kas on üldse mõtet sinna minna. Otsustasime, et läheme siiski Granadasse, kuna teoreetiliselt oleksime pidanud sinna väga vara kohale jõudma, kuna sinna oli ainult kahe tunni tee autoga ja majutus oleksime kindlasti leidnud.
Teel oli palju takistusi, näiteks Maarja jalad olid juba väga valusad, lausa verised. Astuda oli tal lausa võimatu, nagu kõnniks klaasikildudel. Peale selle tuli Liane suurel raskel ratastega kohvril rattakesed alt ja nendega oli tükk tööd. Liane pidi rattad siduma kilekotiga kinni. Lõpuks mitme tunni vaevalise kõndimisega jõudsime Granada maanteele, kus alustasime oma hääletamist. Kuna Hispaanias pole hääletamine kombeks ega populaarne, siis selle asemel, et keegi meid peale võtaks pidime taluma piinarikast piibutamise, vilistamise ja karjumise rodu kuttide poolt, kes meist külma südamega mööda sõitsid.
Olime hääletanud tsirka neli tundi, kui meid võttis peale üks meesterahvas, kes viis meid edasi 50 kilomeetrit. Läbida oli meil ligi 300 km. Järgmises kohas hääletasime samuti tükk aega, kuni peatas üks auto. Mees rääkis ainult Hispaania keelt aga saime selgeks, et auto peale võime istuda ainult siis, kui me tema sugutit imeme. Loomulikult olime nõus... keelduma. Olime juba väga vihased kõigi peale, kes Hispaanias elavad. Lõpuks siiski saime jälle auto peale, millega saime 50 km edasi kuskile sõnnikumaale. See oli hullem, kui meie Eesti väike asula nimega Laatre. Jälle hääletasime tükk aega kiirteel, kus autod sõitsid külma südamega mööda ja peale selle pidime haisu sees hingama. Peale pikka hääletamist tuli meile järgi seekord punane, mitte valge buss. Meid pandi taha tekkide peale istuma mõnusasti, saime edasi väga toredate musikaalsete inimestega 100 km. Naine, kes istus ees laulis oma imeilusa häälega Mehhiko seebikate tunnuslaule. Kahjuks sai see nauding kiiresti läbi. Nad panid meid maha bensuka juures, kus oli ka suur kaubanduskeskus, kuhu me muidugi sisenesime. Ostsime endale söögipoolist ja muidugi Sangria veini, mis on ju nii nämma, et teekond ei tunduks nii ebahuvitavalt külm ja kõle. Pimedus oli end meie vastu juba surunud vastutahtmist. Leidsime väga sobiva koha hääletamiseks, nimelt tegime autostoppi ülekäiguraja peal. Kuna autojuhtidel on kohustus ülekäiguraja ees peatuda, et jalakäiad üle tee saaksid minna, lootsime, et saame kiiresti peale :P Aga eksisime rängalt! Seega tuli meil uus ja parem idee. Kui auto tuli hakkas Liane ületama zebrat, autod aeglustasid hoogu, Maarja aga hääletas. Paraku ka see ei toiminud, inimesed olid jõhkardid. Nad hoopis vihastasid meie triki üle ja olid meie peale kadedad, et me nii nupukad olime. Kes näitas keskmist sõrme, kes oleks peaaegu Lianest üle sõitnud vihase mõnuga ja kes lihtsalt karjus rõvedusi. Viimaks peatas üks väga lahe hipilik ja sõbralik naisterahvas. Kahjuks läks tema Malagasse, kuhu meil polnud plaani minna. Pidime temaga hüvasti jätma. Kui ta minema oli sõitnud, tuli meil kahjuks liiga hilja idee, minna hoopis Malagasse, kui Granadasse ei lähe autosid. Ei möödunud väga palju aega, kui meid võttis peale pealtnäha muhe vanamees oma lapselapsega. Ka see mees läks edasi umbes 20 kilomeetrit, teekonda oli aga meil jäänud 100 kilomeetrit. Autojuht lubas meid viia heasse kohta hääletama, enda kodulinnast välja. Nägime silti, mis näitas Granada poole, aga ta ei pannud meil seal maha vaid sõitis linna sisse, et lapseke kuskile ära viia. Kui laps autost ära läks, pani mehike muusika mängima ja olukord tundus juba veidike hirmuäratav ja kahtlane meie jaoks. Ta viis meid välja kuskile kottpimeda teepeale, kus ühtki linnatulukest ei paistnud ja autosid ei sõitnud. Liane oli kabuhirmus, et see mees tükeldab meid ära, kuna mees peatas korra auto kinni ja võttis mingi eseme enda taskust välja ja hakkas edasi sõitma. Aga tuli siiski välja, et mees oli lihtsalt väga heasüdamlik ja viis meid väga hea koha peale hääletama. Tegelikult oleks see koht olnud ideaalne hääletamiseks päevavalges, kuid kell oli juba 22:00 või isegi rohkem ja oli jubedalt pime. Autod meid ei näinud, Maarja helkur oli ka ära kadunud ja valgust polnud millegagi teha. Kõndisime oiates edasi järgmise bensujaamani, kus teps mitte parem polnud. Teeääres oli ka piirdeaed, tänu millele me bensukasse ka minna ei saanud. Maarja avastas piirdeaias ühe pisikese augu, kust oma asjadega läbi lipsata, mida me ka tegime.Põhjus miks me üldse sinna minna tahtsime oli tegelikult Restoraunte/Bar, mis oli bensuka kõrval, seal oli autodega inimesi, kelle käest küsida küüti Granadasse. Tõttasime siis baari oma suurte kodinatega, et sooja saada. Tellisime ka ühe kohvi ja baarmeniga juttuajades tuli selle õhtu parim uudis. Baar oli ööpäevaringselt avatud ja me võime oma öö veeta baaris istudes ja võibolla ka igavust peletades purju juues...