14.02.09 Granada

Kindlasti arvate, et nii halvasti meil läkski, et jõime end purju ja hääletasime hommikul edasi. Kuid ei, imesid juhtub meil alati. Eelmises blogis rääkisime, et tellisime kohvi. Kuid kuna sularaha oli peaaegu otsas ja kaardiga nii väikest summat maksta ei saanud, jäi meil üks euro puudu. Loll olukord, millest meid päästis üks noormees, kes maksis meie eest ära. Temaga juttu ajades, selgus, et ta on teel Granadasse ja ta pakkus välja, et saame koos temaga, kui soovime. Kusjuures meie päästeingel, kel nimeks Ivan oskas ka inglise keelt, mida me oleme selle reisi jooksul suhteliselt vähe kuulnud. Jõime kiiruga oma kohvi lõpuni ja asusime teele. Ivan osutus väga abivalmiks ja sõbralikuks persooniks, kellega oli huvitav tee peal juttu puhuda. Saime Granadasse, kuid siiski oli probleem ööbimisega. Kell oli juba juba 01:00 öösel, kui kohale jõudsime. Kuna Granada on suht odav linn, lootsime leida odava hosteli, kus öö veeta. Ivan oli meile selles osas samuti abiks. Ta viis meid pansionaadi ette, kuhu me ka sisse hiilisime. Uurisime hindu, tuli välja, et sattusime odavaimasse pansionaati. Võtsime endale siis kahepeale toa, millega jäime väga rahule. Polnud küll lux, kuid tahtsime ju ainult magada end korralikult välja ja voodi oli väga suur ja pehme nagu magaks pilvedes. Kuna baaris me oma poest ostetud veini ei joonud, pidime me voodis tähistama Granadasse jõudmist oma armastatud maitsva Sangria veinisaatel. Uinak oli mõnus ja hea. Kella 11-ne ajal ärkasime üles, tegime end korda ja rääkisime hosteli omaniku ära, et saaksime mõneks tunniks oma suured kotid sinna jätta, et ise samal ajal linna peal chillida. Päev oli ilus, soe ja päikseline. Läksime internetipunkti, kirjutasime võimalikudele ja võimatutele majutajatele Granadas. Edasi liikusime söögikohta, et juua kohvi ja loomulikult süüa. Kuna seal välisterssil oli mõnus istuda ja väga lõõgastav, siis passisime seal umbes kolm tundi. Muidugi kirjutasime ka teie jaoks natukene blogi. Kuna oli ju ikkagi sõbrapäev ja seda pidi tähistama, läksime Super Mercadosse, et osta jälle Sangria veini. Ostud ostetud läksime parki jooma. Otsustasime, et kuna on sõbrapäev ja kuna me oleme iga päev oma aja pühendanud kõndimisele, hääletamisele ja vaatamisväärsuste otsimisele, otsustasime, et tänase päeva pühendame ainult teineteisele. See lihtsalt kulus meile ära. Tegelikult oleksime pidanud ammu oma kottidele pansionaati järgi minema, sest mõnest tunnist oli saanud 7 tundi, aga mõtlesime teha vinguerpussi. Kuna majutust polnud siiamaani leidnud kavatsesime juua oma mitu Sangira veini ära ja minna kuskile baari, ning veeta öö seal. Olime veinid juba peaaegu ära joonud, kui ohhoo, keegi saatis Lianele sõnumi, aga seekord oskas ta isegi lugeda. Nimelt saatis sõnumi keegi Robito, kes oli saanud Liane kirja kätte CouchSurfingust. Ta ütles oma smsis, et ta on nõus meid majutuma 2 päeva. Väga hea! Läksime pansionaati oma kottidele järgi ja hakkasime öeldud aadressi poole trampima. Jõudsime Plaza Del Nuevasse ning peagi tuli Robito meile vastu. Läksime siis üheskoos käsikäes tema poole. Tal olid külas kaks sõpra, kes hakkasid varsti Marokosse minema. Alguses vaatasime filmi "Kill Bill", mida on ka eestis mitu korda näidatud. Muide selle reisi jooksul on see juba teine kord, kui seda filmi vaatame. Eestlase juures Gibraltaris vaatasime seda samuti.
Kui Robito sõpsid minema läksid, pakkus ta välja mõtte hakata koos õllet kulistama. Robito on tegelikult pärit Inglismaalt. Siin Granadas on ta inglise keele õpetaja. Hästi tore noormees, heade kommetega ja haritud. Nagu normaalne inimene ikka, näitas ta meile ette toa, kus saame magada. Õnneks oli tal järgmine päev vaba ja meil oli võimalus end korralikult välja magada. Maarja ei jõudnud kaua juua, sest ta oli väsinud aga Liane jäi edasi temaga tipsutama ja meie reisipilte näitama. Peagi läks iga roju oma tuppa tuduma, kuna kell oli juba 04:30.
Magamine venis uskumatult pikaldaseks. Ärkasime üles ehmatusega, et kell on juba 15:30. Dušiseerisime end laitmatult puhtaks, kiire meik up peale. Robito maalis meile parimate vaatamisväärsuste kohta kaardi, et oskaksime minna neid vaatama. Sukeldusime tema soovitatud kohvikusse midagi näksima. Triivisime mööda Maroco streeti suveniiride poodemööda, tšekkasime ka mõndasid ilusaid vaatamisväärsusi, kuid kuna hakkas jälle minema pimedaks, otsustasime selle lükata edasi järgmise hommiku peale. Otsisime üles Robito kodu. Nüüd tundis Liane, et hakkab haigeks jääma, või on see isegi pohmakas. Igaljuhul tal kõht väga valutas, olid külmavärinad ja paha oli olla.
Et õhtut sisustada hakkasime jälle blogi kirjutama, ja ülla-ülla, olemegi jälle graafikus.
Nüüd loodame, et Lianel hakkab varsti parem, et saaksime minna uudistama üht Hipi Baari, mis tundub olevat väga huvitav ja omapärane kohake.
Kuna Lianel ei hakanud eile parem, pigem siis juba halvem otsustasime mitte minna kuskile ja hoopis ennast välja puhata.
Tundub, et on liikvel mingi viirus, sest mina Maarja ei saanud öösel magada millegi pärast ja hommikul üles ärgates tundsin ennastki väga haige ja jõuetuna. Eks näis mis päev toob, loodame, et minul on valehäire ja, et Liane saab kiiresti terveks.
Tuli välja, et siiski Maarjal polnud valehäire. Ka temal oli väga paha olla ja linna peal suutsime olla healjuhul ainult tund aega.Liane tundis end paremini juba ja kui oma majutaja juurde läksime, siis Maarja läks magama ja Liane läks paariks tunniks üksinda Granadat uurima.
Õhtul oli Maarjalgi enesetunne pikast magamisest paranenud natukene ja läksime koos Robitoga ja tema armsa sõbrannaga, kes oli samuti õpetaja välja. Jõime ühe õltsi, kuid rohkem ei suutnud, sest päris terved me ikkagi polnud veel. Kekslesime tagasi oma kodukesse tuduma.
Hommikul kui peale äratust dušši all ära käisime ütles Liane mulle, et ta on nii väsinud sellest reisist, rahad on ka suhteliselt otsas ja oleme kõik ilusamad linnad juba ära näinud, mis oleks kui läheks Eestisse tagasi häälega. Tegelikult oli see vist alguses pool naljaga. Aga mina olin täiesti nõus sellega, et võiks ju!
Rääkisime plaani korralikult läbi, läksime internetti ja otsisime Google Mapist üles directionid, kuidas Granadast Valka saada, printisime siis Euroopa kaardi välja, millel oli punase jutiga lühim teekond märgitud.
Jätsime oma kalli majutajaga hüvasti, kes meid täitsa hulludeks pidas.
Ja hakkaski pihta meie võistlus, kes jõuab ennem Eestisse, kas meie 25ndal veebruaril Saksamaale minev lennuk ja sealt 28ndal Eestisse tulev laev või meie.
Alaku võidusõit ajaga!