03.02.09 Marbellas

Sebastian võttis meid avasüli vastu oma korterisse. Ta oli 25-aastane poisikludu. Pealtnäha väga sõbralik, lihtne, natuke totuke ja temagi ei osanud väga hästi inglise keelt, aga asi seegi.
Ta pakkus meile teed, ajasime niisama kõigest juttu. Kui teed said joodud, pakkusime meie omaltpoolt eesti šokolaadi ja meie lemmik hispaania Sangria veini. Ajasime 4-ni öösel juttu. Me ise ka enam ei mäleta millest, mitte, et me purjus oleksime olnud, .ju siis polnud midagi märkimisväärset, mis oleks meelde jäänud. Lõbus oli meil sellegipoolest ja võrreldes eelmise majutajaga oli see lux-värk. Ta oli nii avameelne ja temaga tundsime end vabalt nagu vanad semud ikka. :P
Sättisime end magama, õnneks meil vedas, sest Sebastian armastas ka kaua magada. Seega, magasime poole 2-ni päeval, kusjuures tema ka.
Ülesärgates tundis Maarja end väga haige olevat, köhis, nohus ja palavikutas. Enesetunde parandamiseks võttis Sebastian välja oma imetabletid. Plaan oli sel päeval minna imetlema imelist Marbellat ja teha palju fotosid. Kuid meie kurvastuseks tõime me endiga kaasa Marbellasse paduvihma ja muu sodi. Seega, jäi meil loota, et vihm peagi vaabub, kuid seda kahjuks ei juhtunud, mida arvata oligi. Samas kulus see meile mõlemale marjaks ära, kuna Maarjal oli vaja aega, et ravida end terveks ja lihtsalt oli vaja puhata ja lõõgastuda.
Mis meie jaoks imelik oli, võibolla teie jaoks mitte, aga Sebastian keetis meile lahustuvat kohvi mikrolaineahjus soojaks ning hommikusöögiks armastas süüa ja pakkuda magusat Argentiina kondenspiima taolist piima-karamelli saiakatet (by the way..Sebastian on ise ka pärit Argentiinast). Tegelt olid meil kõhud päris tühjad, sai oli isegi päris maitsev, aga saime vaid 1-e saiaviilu maigu suhu. Kui tema oli oma 2-e saiaviilu valmis vorminud, keeras saikoti kinni ja viis toiduained laualt ära, järelikult me pidime suht nälgima. :D
Välja me ei saanud minna, kuna mõtet polnud, sest sodi võis kallata kuni järgmise päevani. Pidime koos välja mõtlema midagi huvitavat ja lollikindlat, millega tervet päeva sisustada.
Meil tuli hea idee hakata mängima Pokkerit, kuna seda mängu peaks ikka igaüks teadma ju. Õnneks olid meil kaardid kaasas, mida temal ikka polnud. Panime reeglid paika, Sebastianil oli purgitäis euromünte, millega saime mängu lükata käima.
Mäng oli huvitav ja pikk. Väsisime lõpuks sest mängust. Hakkasime mängima uut mängu Sebastiani algatusel. Mäng nägi välja selline: keegi meist pidi kirjutama paberile ükskõik, mis sõna või eseme, mida ei tohtinud teistele näidatata. Teised 2 pidid hakkama kordamööda arvama, küsides erinevaid küsimusi nt. on see elus või elutu jne, sõna väljamõtleja, aga tohtis vastata vaid jaatavalt või eitavalt.
Irooniline oli sealjuures see, et tema ise pakkus mängu välja, aga ei suutnud pea midagi ära arvata. Lõpuks lasime nimelt tal võita, et ta end nii lolli ja üksikuna ei tunneks..:D
Siis tuli Sebastianil idee, et kuna Liane on kokk, Maarja ettekandja (camarera), valmistada Eestipärane maitsev roog. Tõrjudes vihma, läksime odavasse kohalikku poodi (Supermercado), valisime sobivad toiduained. Nagu aus oleks, Sebastian ostab ained, meie valmistame toidu, kuid ohh seda ebaõiglust!!
Hoopis meie pidime talle välja tegema ja ise sealjuures toidu valmistama ja talle ette kandma. Eks me pidime sellega leppima, kuna tema pakkus ju meile ikkagi tasuta majutust ja saagem aru ka, rasked ajad- majanduskriis, tegelt oli tal tööga ka suht kehvasti.
Valmistasime koos maitsva roa aurutatud ja kergelt praetud küüslaugu kartuli-sektoritest, tomati-jääkapsa salati mõnusate krõbedate frankfurti vorstikestega.
Toitu oli rohkem kui maos mahtu! Igaljuhul saime kõhud väga meeldivalt täis, ise kõrvalerüübates tema külmkapist võetud Heinekese õllet.
Tema poolt jäi meile valmistada dessert, mingi imelik Lagritsa-maitseline kange jook cocaga.
Nüüd tuli välja mõelda uus idee, mida teha. Ning jälle mõtles Sebastian välja uue sõna-mängu. Mäng ise oli pointless, aga huvitav oli see, et kaotajale tuli välja mõelda mingi karistus. Esimene kaotaja ei olnud mitte keegi muu, kui mängu väljamõtleja Sebastian ise. Panime ta laulma Hispaania hümni meie ees, ise sealjuures filmides teda.
Järgmine kaotaja oli Liane, Sebastian üritas vist omastarust tagasi teha, pani kaagutama, kirema ja tantsima kana moodi ise filmides.
Nüüd pidime küll midagi välja mõtlema, see on ju täielik alandus. Nüüd kaotas jälle Seb. Tahtsime midagi 100 korda hullemat tema jaoks välja mõelda, aga meie suureks kurvastuseks ta pani kõik digikad ära.
OK, panime ta siis tantsima kõige haigema muusika järgi, mille järgi on suht võimatu tantsida. Elasime talle kaasa. Jälle ta tõestas end, ta ei saa hakkama ja tegi end väga lolliks meie ees.
Nüüd oli Maarja kord kaotada. Tema karistuseks sai tantsida üksina eesti valssi.
Viimasena kaotas järjekordselt Seb, sundisime tal lõpuni jooma oma kange koksi, mille ta meile oli kokkukeeranud.
Mängud mängitud, oli aeg võtta vastu unemati ettepanek, magada üheskoos.
Ärkasime taaskord alles päeval üles. Imetablett oli Maarja tervise paremaks teinud, sest see oli ikkagi imetablett. Ilm oli seekord ilusam ja saime minna välja Marbellat avastama. Kõndisime mööda merekallast vanalinna poole. Seb näitas meile Marbella ilusamaid vaatamisväärsusi. Ja nagu ikka tegime jälle kauneid fotosid. Linn uudistatud, oli aeg lahkuda Sebi külmast häärberist meie uue majutaja Josephi juurde. Joseph elab küll Marbellas, aga linnast 6-7 km kaugusel Portu Banuses (rikkurite rajoonis). Kuna meil olid arved mõlemal otsas , olime sunnitud talle helistama internetipunktist telefoniautomaadist. Leppisime kokku, et tuleme kuidagi Portu Banusesse ning Joseph helistab meile tunni aja pärast. Kui kohale jõudsime, saigi tund läbi ja kõnet tema poolt ei tulnud. Olime plindris! Järeldasime, et küllap ta ei saa meid kätte, kuna isegi Hispaaniast meile helistades, siiski maksab ka meile kõne. Õnneks leidsime kiiresti telefoniautomaadi ja saime ta kätte. Joseph tuli kuskil 10 minutiga kohtumispaika. Sellist pauku me küll ei oleks osanud oodata: esiteks oli ta jube sarmikas ja tore, teiseks viis ta meid pubisse, kus meie vastuvõtt oli rabav. Baaridaam pakkus meile kohe HotShoti-taolist tervitusjooki. Kõik olid meiega sõbralikud ja väga head. Tehti ekstra meie jaoks ka siidri-taoline jook, mis oli väga maitsev. Joseph ja enamik, kes seal baaris töötasid, olid tegelikult pärit Ungarist. Ja kusjuures ühe baarmeni tüdruksõber oli eestlane, kes elab ka Marbellas, kuid kahjuks antud hetkel teda polnud, kuna oli Eestisse paariks päevaks läinud. Igaljuhul kõik oli super!!
Joseph tutvustas meile natukene Portu Banuse vanalinna, kusjuures jalutades märkasime ka noori neiusid kes olid vanalinnas n.ö tööpostil, nad olid nimelt prostituudid. Pärast mõnusat jalutuskäiku läksime tagasi pubisse, kus olime umbes tund aega. Kell oli saanud 12 öösel või rohkemgi, kui läksime oma kena džentelmeni Josephiga tema luksuslikku koju. Saime endale eraldi toa abieluvoodiga ja eraldi vannitoa. Peale selle lubas ta meil võtta külmkapist ükskõik, mida tahame ning kõigele lisaks saime enda isikliku korteri võtme. Elasime nagu hotellis, ainult, et tasuta. Natuke aega rääkisime Mr. Charminguga juttu, näitasime ka enda reisipilte, vb jõime veini ka, aga me ei mäleta kumbki, kas see oli nii- järelikult siis jõime!;P Jospeh lubas, et järgmine päev vaatame rõõmsalt üheskoos filme.
Magasime nagu ikka lõunani. Ülesärgates nägime, et ilm on suht kahtlane, aga me ei lasknud oma tuju sellest rikkuda ja läksime Portu Banust uudistama. Muidugi hakkas siis vihma sadama ja saime läbimärjaks. Kodutee oli meil õnneks selge, kuid… nägime, et Josephi kollane äge sportauto on maja juures, seega on ta kodus. Kui tahtsime tuppa pääseda, avastasime, et võti ei keera. Lõpuks olime nii segaduses, et polnud enam kindlad, milline õige uks on. Proovisime vähemalt kolme erinevat ust oma võtmega keerata, lasime kella, koputasime. Ei saanudki sisse, mõtlesime juba erinevaid mõtteid, et äkki ta nimelt ei lase meid sisse, et meie kotid ära varastada, äkki ta teeb vanainimeste asju toas vms. Lõpuks otsustasime minna välja tagasi, vaadata kas auto on seal ja rõdu järgi vaadatata, milline tema õige korter. Olime hämmingus, autot enam polnud, kuhu ta kadus? Lõpuks alumise korruse järgi saime aru, et olime üldse korteriga eksinud. Õnneks oli Liane Josephi korteri alumisest ilusast korrusest pilti teinud ja saime võrrelda. Selles korteris, kus meie parasjagu olime, oli üks lillepott vähem ja laud puudus. Seega olime sattunud valesse trepikotta. Kõndisime ühe korteri võrra edasi ja mida meie silmad nägema pidid. Josephi auto oli nüüd sinna rännanud. Olime rohkem segaduses, kui varem. Arvasime, et näeme und. Seekord oli aga korter õige ja võti keeras ka esimese korraga. Lauapeal ootas meid kiri Josephilt. Vabandas meie ees, ütles, et pidi välja minema ja tuleb alles hilja õhtul. Mõnes mõttes oli hea üksi seal ilusas suures elamises olla, aga samas olime pettunud, kuna tahtsime ka temaga koos olla ja ta ju lubas meiega filme vaadata.
Nautides ilusat vaadet rõdul ja niisama logeledes, tekkis äkitselt meil selline teistsugune häda:D Kui keegi teist on vaadanud seriaali “Saladused”,siis võite aimata, mis edasi juhtus... Maarja sai oma häda kuidagi veega potist hädavaevu alla lastud, aga Lianel see ei õnnestunud ja oli tükk tööd, et see alla läheks. See oli väga pretsedentitu juhtum. Aga saime hakkama!
Kirjutasime parasjagu blogi, kui kuulsime, et meie ukse taga keegi krabistab oma sõrmedega, see oli Joseph. Olime Lianega nats svipsis kaa, sest olime veini joonud ja tundub, et ka Joseph oli veidi võtnud. Asjalood kujunesid sedapidi, et hakkasime temaga tema veini jooma. Ajasime juttu, olime lõbusad ja lihtsalt ägedad. Joseph pakkus välja, et jääksime järgmine päev ka tema juurde ööseks, jooksime koos tequilat ja seekord vaataks päriselt filmi. Olime muidugi nõus, kuidas saimegi sellisest ahvatlevast ettepanekust keelduda!?
Jõudis kätte järgmine päev, jälle vihmane. Oh oleme nii väsinud sellest vihmast. Aga noh, vähemalt pole see lumi ja meil on soe. Käisime jälle linna peal ja ootasime õhtut.
Õhtul, kui Joseph koju tuli, olime juba veini rüübanud ühe pudelikese, tema tõi omaltpoolt pudeli meie lemmikveini ja tequila, mida me heameelega jooma asusime. Mängisime samu mänge, mis Sebi juures. Oli üks sõnamäng, mille kaotaja pidi midagi hullu tegema mida teised kaks mängijat välja mõtlesid. Esimene kaotaja oli Liane, kes pidi jooma veerand klaasi tequilat korraga ära. Teine kaotaja olin mina, pidin laula mingit eesti laulu. Mina laulsin “Täna läheme peole rõõmuga, rõõmuga, rõõmuga, täna läheme peole rõõmuga, kiirgab mets ja hiilgab maa”. Kolmas kaotaja oli Joseph, kes pidi tantsima Ungari rahvustantsu (tegelt ongi ta ungarist pärit). Ta sai sellega suurepäraselt hakkama. Viimasena kaotas jälle Liane. Seekord pidi tema üksina valssi tantsima. Olime kõik suhteliselt purjakil juba, kes rohkem, kes vähem.
Hakkasime siis üheskoos filmi vaatama. Vahepeal oli Liane nii purju jäänud veini ja tequila segamini joomisest, et tal tuli see üles. Läksime magama. Hommikul, õigemini siis lõunaajal, üles ärgates oli enesetunne suht niru kõigil. Isegi Josephil oli nii paha olla, et tööle ta ei jõudnudki hommikul. Meil oli plaan lahkuda sellest ilusast korterist, mis oli meile justkui enda kodu, nii tore, soe ja hea. Joseph pakkus välja, et võime veel jääda üheks ööks. Jah, kiusatus oli suur, sest seal oli tõesti nii hea olla, kuid siiski otsustasime lahkuda, kuna olime niigi kaua seal olnud. Joseph pidi siiski tööle tõttama, jätsime temaga hüvasti, nii kurb kui see ka polnud..
Sõna, mida Joseph meile õpetas ungari keeles ütlema Ege'szse'gedre! (Ungari keeles "Terviseks!) jääb meid vee meile kauaks meeldivalt kummitama..:P
Tegime kõik enda tagant korda. Liane valmistas tema külmkapisolevatest toiduainetest kokku maitsva vürtsise pastaroa, garneerisime toidu ära, ning panime selle lauale Josephi jaoks. Juurde kõrvetas Maarja paberist kirja ilusate äärtega, kus tänasime teda kõige eest ja lisasime juurde huulepulga-musid..
Oligi aeg lahkuda..
Läksime bussiga Marbella kesklinna ja sealt edasi ootas meid Fuengirola! ;)