18.02.09 Võidusõit lennukiga - teekond koju!

Algus oli paljulubav, kuna koduigatsus oli suur. Kahjuks alustasime oma hääletamist liiga hilja, kuna mõte Eestisse tulla välgatas ootamatult.
Robito printis meile ka Granada kaardi, mille järgi oleksime pidanud oskama minna maantee peale. Kõndisime kaua-kaua ning küsisime ka paljude käest lisaabi. Kõik juhatasid meid täiesti erinevatesse kohtadesse, mis hakkas meid juba täitsa vihale ajama, sest aeg tiksus peale ja me polnud Granadastki välja jõudnud. Tagatipuks Liane ratastega kohvril tulid rattad alt täitsa ära ja pidime kahekesti seda tassima.
Lõpuks küsisime ühe kuti käest teed ja abi, kes oli enda auto juures. Ta seletas küll, kus maantee on ja ütles ka, et sinna on oma 3 km maad, aga meie jäime nagu lollikesed passima ikka tema auto juurde. Ootasime, et ta pakuks välja, et viib meid ära. Lõpuks ta sai ise ka aru vist, et ega me enne ei liigu, kuni ta meid ära viib. Jõudsime siis lõpuks maantee peale. Nägime ka ühte tüdrukut, kes kõndis samuti hääletama tee peale. See sõbralik tüdruk oli pärit Ungarist, aga elab Granadas juba tükk aega. Ta oli esimene hääletaja, keda Hispaanias kohtasime. Pikka aega hääletasime, kuid peale ikka ei võetud. Hääletasime kiirtee kõrval väiksema tee peal, kui ootamatult avastasime, et kiirtee peal oli üks vanamiis oma panni kinni peatanud ja küsis meilt karjudes, kuhu me läheme. Autos oli ainult üks vaba koht, mis tundis juba kahtlane, et kui me peale ei mahu, miks ta siis peatas!? Kõige pealt ta küsis suitsu, mida Maarja ka talle andis heast südamest. Kui Maarja küsis tema käest, et kas ta Barcelona poole liigub, sai ta vastuseks, et focky-focky.. küllap ta mõtles fucky-fucky, aga point jäi samaks. Maarja lõi pauguga ukse kinni ja näitas talle veel keskmist sõrme, vot talle fockyt. Kuna seal kohas me auto peale ei saanud olime sunnitud edasi kõndima. Läksime siis kiirtee peale hääletama, kus me samuti peale ei saanud. Pärast pikka hääletamist nägime, et 2 autot peatas. Aga need polnud
mingid tavalised autod, vaid politseiautod. Samal ajal šokolaadi mugides kuulasime politsei etteheiteid kiirtee peal hääletamise kohta. Pidime lahkuma ja paremasse kohta minema hääletama. Olime kokku hääletanud vist umbes 5 tundi, kuni lõpuks peatasid kaks noormeest, kes läksid Madridi. Otsustasime nendega minna, sest
kuidagi oli vaja ju minema saada sellest Granadast ja võisime Madridi kaudu ka hakata Eestisse tulema. Tee peal tuli meil meelde, et pidime Eestisse veini ju kaasa tooma, aga võibolla saame juba öösel Hispaaniast välja ja siis pole meil kuskilt enam
osta. Palusime poistel Supermercados (toidupoes) väike peatus teha. Tegid, kuid kahjuks selles antud poes ei olnud meie armastatud Sangria veini - pidime ühte teist veini ostma. Kahepeale sai kokku ostetud 2 kasti veini, st siis umbes 25 liitrit kokku. Umbes 4 tunni pärast olime Madridis ja hääletasime edasi. Sealt saime natuke aega hääletades auto peale, kus oli 2 neegrit. Oli käes juba öö ja muretsesime, et kuidas niimodi hääletame. Peale neegreid võtsid meid peale väga kahtlane mees, kes nägi välja nii naljakas ja õudne nagu "Wrong-Turn"-ist. See sama mees pani meid maha kohas, kus oli kottpime, ei mingeid valgustusi. Maarja kaotas juba lootuse sealt minema saada. Ta juba mõtles endamisi, kuhu magama sättida end. Liane aga ei kaotanud usku, kuna ta ei näinud võimalust jääda ööseks pärapõrgusse kottpimedasse
maanteele ööbima. Peagi saimegi mikrobussi peale, mis läks Barcelonasse. Meil vedas!
Kui tee peal mainisime, et tahame Eestisse hääletada ja uurisime, et kuidas saaksime maantee peale, mis Prantsusmaale läheb, tuli mees välja ideega, et saaksime tema sõbraga kuskile Prantsusmaa piiri äärde, kes on samuti nagu temagi kaubaveo ametis öötööl. Enne Barcelonat vahetasimegi autod ära ja sõitsime edasi Prantsusmaa poole. See mees nagu ka paljud teised Hispaanias, tõmbas kanepit, lausa mõnuga. Lõpuks oli ta nii laksuall, et tekitas meile hirmu nahka. Lõpuks jõudsime siiski tervena kohale.
Prantsusmaani oli jäänud natukene üle 30 km. Ilm oli juba palju külmem ja tuul oleks meid peaaegu minema viinud. Õnneks siiski ei viinud! Hääletasime suhteliselt halva koha peal ja peale me ei saanud. Lõpuks pidime oma rohkem, kui 25 kg kaaluvat kotti kahekesti tassima kaugele, et paremas kohas hääletada. Heasse kohta jõudes saime reka peale, mis läks Prantsusmaale. Olime ööläbi üleval olnud ja väsimus võttis võimust. Reka peal tukkusime enamus aeg. Lõpuks jõudime Prantsusmaale, tegime ennast kuskil Cafeteeria tualetis korda ja istusime väliterassile maha, et süüa krõbedat saia, mis oleks justkui memme küpsetatud sai tema ahjukeses ja muidugi maitsvaid Frankfurteri vorstikesi ja vett gaasiga, mille olime endale ostnud Hispaaniast tee peale kaasa. Söök-söödud mõtlesime, et võiks ka ühe paki veini ära juua, et kott kergemaks läheks. Veini juues märkasime kahte üksikut kutti omaette istudes ja midagi arutlemas. Varsti märkasid ka nemad meid ja ei möödunud üldse kaua aega, kui
nad juba meie lauda tulid. Ajasime juttu ja pakkusime ka neile veini. Lõpuks selgus, et nad on rekamehed ja üks nendest läheb oma paarimehega õhtul 7-e ajal rekaga Saksamaale Frankfurti, kuhu ka meie marsruut jäi. Uurisime kas meiegi nendega saaksime ja tuli välja, et saame. Kuna kella 7-ni oli palju aega, pidime oma aega kuidagi sisustama. Jõime oma veini lõpuni ja vist isegi teise veini ka. Edasi pakkusid nad välja, et kuna meil veel aega, tahavad nad duši all ära bensiinijaamas. Kui soovime ka minna, saame nende võtmega minna. Läksimegi,kahekesti loomulikult. Dušši all käidud, jõime edasi oma veinikesi, kuni kell sai 7 õhtul. Oli aeg sõitma hakata Saksamaa poole. Kohe, kui Lianega rekasse saime, läksime rekavoodisse magama. Magasime kahekesi alumises voodis.Aega oli meil väga palju magada, sest reka pidi umbkaudu 10 tundi sinna sõitma. Kuid nii kaua me siiski ei maganud. Mingi aeg ärkasime üles, kui olime kuskil 7 tundi maganud. Olime jõudnud juba Saksamaale. Käisime kuskil bensiinijaamas wc-s ja jõime ka kohvi. Kui edasi sõitsime hakkas meil Lianega jälle vorstitama. Laulsime igasuguseid laule ja ajasime lolli juttu suust välja Hispaania keeles. Nagu ikka.. Por Me porvafore una cilo intestinos! Lõpuks muutus üks rekamees, ja ta läks peast lolliks! Ta hakkas ka lolli juttu ajama, et lõikab meie soolikad ja rinnad otsast ja viib meid metsa jne. Rekajuht pomises
tund aega veel omaette rooli taga, et nendega ei jamata. Me olime liiga väsinud tema plämaks, näha oli, et isegi teisel rekamehel jooksis juba kõrvast si*avett. Ignoreerisime selle jobu möla, tõmbasime kardinad tegasi ette ja soovisime neile Buenos Noches (head ööd). Vahepeal kui Maarja veel magas, ärkas Liane üles. Ta vaatas, et kell juba päris palju, aga kohale pole me ikka jõudnud veel. Et selgust
saada palju maad veel jäänud on hakkas ta vaatama silte. Äkitselt nägi ta tee ääres suuri autosi vedavat rekat kokkupõrganuna teise autoga. Reka on suure autokoormaga oli plahvatanud ja suure leegiga põlema läinud. Päris hea suur jaanituli oli, aga samas päris õudne. Peagi sõitsid ka kiirabiautod sinnapoole.
Meie rekamehed, kellega olime terve igaviku juba sõitnud meid siiski metsa ei viinud ja nagu me näeme, on meil ka soolikad ja rinnad alles.
Lõpuks jõudsimegi oma kauaoodatud Frankfurti.
Tore- tore, aga nad panid meid täiesti suvalises kohas maha, nii, et pidime oma raske veini kotiga, mida oli kahekestigi liig, mis liig kanda, maanteed otsima. Tänavalt mingi inimese abiga leidsime küll õige maantee, kuid avastasime, et meil on vaja üle tee saada. Kuna see oli kiirtee, siis olukord oli suht ohtlik. Pidime autode vahelt jooksma üle tee ja sealt edasi pidanuks ronima üle raudpiirde ja veelkord üle tee. Maarja oli just üle esimese raudpiirde roninud, kui nägi..Politsei!
Politsei oli tee äärde oma autoga parkinud raudtara äärde meie poole.
Nagu alati, naersime ainult, sest olukord tundus tõesti naljakas. Ja ega meil polnud sealt kuhugi põgeneda. Politsei tuli samuti muiates autost välja, küsides: "What are you doing, you crazy girls!?" (mida te teete hullud tüdrukud). Seletasime neile, et meil pole plaanis end tappa vaid tahame lihtsalt üle tee kuidagi saada ning kodu poole edasi hääletada..seega Berliini suunas.
Need kenad Saksa polizaid pakkusid välja, et viivad meid parema koha peale hääletatama. Üks põhjustest oli kindlasti see, et kiirteel hääletamine on keelatud ja selle eest võib trahvi saada. Istusimegi siis nende autosse ja sõitsime uude ja paremasse kohta Berliini maanteele. Kui kohale jõudsime, küsisid nad meie käest ka passi, ise veel imestasid meie passipilte vaadates, et mõlemad olime kunagi blondid, nüüd aga mustpea ja punapea. Ütlesime neile veel muiates vastu , et me pole mingid kriminaalid.Ajasime ka niisama lolli juttu, et ainz-vai Polizai! -mille peale nad samuti hakkasid naerma. Kusjuures jumalast kobedad mendid ikka.. ;)
Ajasime tee ääres politseionudega juttu ja lõpuks küsisime isegi suitsu nende käest, mida me ka kõik koos hakkasime tõmbama rõõmsalt. Küllap me meeldisime neile nii palju, et nad otsustasid, et ka see koht pole meie jaoks piisavalt hea ning viisid meid parkimisplatsile. Kuna nad inglise keelt oskasid natuke vähem, kui võiks osata, siis alguses saime aru, et nad tahavad meid kuskile pakkimisplatsi viia. Me veel mõtlesime, et kuhu nad pakivad, miks nad pakivad ja mida nad pakivad. Kas meid Eestisse või meie kotid?
Muide, kuna meie kott nii raske oli, siis politse tundis huvi, mis meil seal nii rasket sees on, et mida me niimoodi veame. Politsei tegi koti luku lahti ja nägi imestusega, et terve kott on veine pungil täis. Selle peale oskas Liane neile vaid öelda, et see on hispaania vein ja väga odav. Eestist nii odavat ei saa, sellepärast veamegi seda, mis tegi ka neile väga nalja.
Nad viisid meid siiski parkimisplatsi, mitte pakkimisplatsi, et saaksime sealt küsida rekade käest või siis tankivate autode käest küüti. Jätsime siis nendega hüvasti, soovides neile õnne ja paludes neil hoida end.:D
Parkimisplatsil oli väga raske edasi liikuda. Keegi ei läinud Berliini poole ja olukord tundus üsna lootusetu. Lõpuks siiski leidsime kaks noormeest rekaga, kellega oleksime saanud edasi üle 100 km. Olles sõitnud natukene üle 20 km, küsisid pealtnäha sõbralikud ja normaalsed rekajuhid, et ega me kohvi või isegi viina ei sooviks. Viinast muidugi keeldusime, aga kohvi variant sobis. Üsna varsti peatasidki nad reka kinni ja hakkasid meile kohvi keetma. Kui kõik neljakesti seal kohvi juues
mõnusasti istusime, selgus, et pole nad nii toredad midagi. Üks neist hakkas meid kordamööda paitama, tõmbas rekale kardinad ette ja hakkas endal pükse maha kiskuma, et nüüd hakkame kõik koos toredasti seksima. Meie muidugi sellepeale, et EI! Tõmbasime kardinad tagasi eest ära ja ütlesime et tavai lähme nüüd sõidame edasi.. Aga ei, see paks loll mees võttiski endal püksid jalast ära. Selle peale sai meil küll hing täis. Saatsime nad pikalt pekki ja läksime ust paugutades maanteele hääletama ja veel karjusime neile, et nad kaoks, kus kurat! Saime uue reka peale, õnneks seekord sellise vaikse vanamehekese peale, kes sõnagi meiega ei rääkinud, mida me nautisime sajaga. Ega ta ei osanudki muud keelt peale oma ilusa saksa keele. Terve tee me olime vait, kui lõpuks kõik muutus, ja tuli üks hea teadatuntud kantrilugi, mille peale mees pani tümmi põhja, hakkas kaasa tantsima ja laulma nagu ka meie :P Lõpuks ta pani meid maha kuskil bensuka juures, kus oli ka
söögikoht jms. Plaan oli täita natuke oma kõhtu ja ka käia põit tühjendamas. See wc oli küll meie jaoks väga naljakas ja teistsugune. EuroVärk nohh. Et vetsu saada, pidime lükkama automaati 50 eurosenti, millest tuli välja wc pilet ja teiselpool ootas üks poiss - wc hooldaja-valvaja, et keegi sohki ei teeks, nagu näieks meie. Kõrval oli mõeldud ka laste jaoks wc-sse pääs. Seal oli laste pikkune-suurune auk, et kui laps mahub sealt läbi ja on nii lühike, saab tasuta sisse,. Tegelt oleks sealt me läbi läniud, aga kuna olid suured kotid ja see poiss valvamas, pidime siiski oma leivaraha raiskama.
WC-st rääkides.. Kui häda tehakse ära, tõmmatakse üldjuhul vett peale või vajutatakse seda nuppu. Aga seekord oli asi teistsugune. Maarja hakkas kõrval karjuma, et Liane siit tuleb jälle vist mingi pilet välja vms.. et väga imelik, et sa pead ka seda kohe nägema. Piletit küll välja ei tulnud, aga paistis küll sedamoodi nagu tuleks. Peale nupu vajutamist hakkas prilllaud koos veega tiirlema, vesi puhastas ümbertringi prilllaua ära. Jäime sinna muidugi tükiks ajaks, kuna olime endi jaoks leidnud uue mänguasja, mis tundus nii uus ja huvitav.
OK, oli aeg lahkuda. Kõhud täis ja wc ära uudistatud.
Hakkasime poe ees inimeste käest küsima, et ega keegi Berliini poole ei lähe. Ei võtnud sugugi palju aega, kui saime ühe haritud meesterahva peale, kes sõitis sinna poole küll päris palju. Temaga sai tee peal juttu ajatud ja kõik oli super! Pärast pikka sõitu, kus silmad vägisi pikast magamatusest kinni tahtsid vajuda, andis ta meile teepeale kaasa janu kustutamiseks pudeli mullivett (Aqua con gas) ja 4 apelsini nälja kustutamiseks. Jälle maandusime bensiinijaamas, kust heade inimeste käest küüti paluda. Küsisime, saime ja läksime! Meid võttis peale noormees oma
tüdruksõbraga. Saime nendega edasi päris palju. Lausa nii kaugele, et sealt kus nad meid maha poetasid oli Poola piirini vaid natukene maad - ca 40 km.
Oli juba väga pime ja väga külm võrreldes Hispaania kliimaga. Tahtsime, et oleksime juba Poolas, sest siis poleks Eestisse üldse enam palju maad. Sealt leidsime meie kurvastuseks jälle mõningaid haigeid ja südametuid inimesi. Maarja nägi Leedu märgiga autot, kus oli 2 naist sees ja muidu tühi auto. Maarja tõttas külmununa küsima, et kas temaga saaksime Leetu. Vastuseks tuli, EI! Tema lihtsalt ei võta võõraid inimesi oma auto peale. Nojahh siis.. Nägime rekat, mis oli Läti numbrimärgiga, Liane jooksis küsima vene keeles, et tere kas te lähete Lätti, vastuseks tuli Nu i žto??! Kurb aga tõsi!Lõpuks leidsime auto, mis läks Poola, umbes kuni 80 km Poola piirist. Ta oli nõus meid rõõmuga auto peale võtma. Mees tundus väga sõbralik ja olukord oli meie jaoks super, sest arvasime, et kui hästi läheb, oleme järgmine päev juba Eestis.
Kui jõudsime Poola piirini sattusime ummikusse. Terve suur autode rivi oli meie ees, mõtlesime, et jäämegi sinna passima nüüd. Maarja küsis mehe käest telefoni, et helistada emale ja öelda talle rõõmusõnum, et tegelikult me ei tulegi lennuki ja laevaga, vaid hoopis häälega ja oleme juba Poolas. Mees pakkus välja, et kuna autod on nii ummikus ja rekad, võiksime minna küsima seni rekade või autode käest, et
äkki saame nendega ligemale. Kuna Maarja ei osanud nii hästi vene keelt, läks siis Liane küsima paljude meie ees olevatelt autojuhtidelt, kas keegi

Lätti või kuskile ka liigub. Lõpuks läksime ka koos aga vastuseks saime ainult negatiivset. Kas keegi ei läinud või siis lihtsalt ajas oma nõmedat Poole möla. Kellegile eriti ei istunud meie ootamatult ukse lahti tegemine ja uurimine kas saaksime küüti. Mõni isegi julges arvata, et käime ennast pakkumas nagu prostituudid, mingi poistebussi uksest tuli välja mees, kes küsis ,,Zuuka''? Sellepeale jäi Liane teda nii tarduvalt, vihaselt ja mõrtsukalikult vaatama, et
no mida veel?? Kurat! Me tahtsime lihtsalt sealt koju saada. Istusime tagasi oma hetkelisse sõiduvahendisse, kui äkitselt autojuht keeras otsa ringi ja hakkas kihutama. Liane küsis vene keeles, et kuhu ta nüüd põrutab. Mees naeris lakkamatult, viipas käega metsa poole ja korrutas: "Metsa,metsa!" Sattusime paanikasse, mõtlesime, et nüüd meid vägistataksegi ja tapetakse ära ja jäetakse külma lume sisse. Lianel hakkas samal ajal ka kõht meeletult valutama. Mees sõitiski pärapõrgusse metsa, kus ei liikunud ühtki autot enam, ega põlenud tulukesi. ikka metsa - metsa poole. Nüüd me olime ikka väga paanikas. Ei osanudki enam midagi teha. Akud olid telefonidel tühjad, kõik kotid meie asjadega pagassis taga. Sõitsime päris tükk aega, kuni jõudsime mingisse alevikku, kus oli ka mingi hotellitaoline ehitis. Siis viipas, et lähme hotelli, meie, aga vastu EI, Miks? Tema aga: " Magama, seksima!" Lianel olid närvivalud või siis lihtsalt kõhuvalud nii suured, ja ka paha olla,tänu millele tundus, et mehel tekkisid süümepiinad, sest õige pea selgus, et ta läks lihtsalt teist kaudu Poola sisse ja viis meid väga hea koha peale, kus oli 24 h avatud söögikoht ja supermarket, peale selle oli seal tohutult palju autosid.
Mees küsis, kas Lianel on nüüd parem ja et kuidas meil rahadega lood on. Kuna meil tõesti rahad olid otsas ja nii me ka talle ütlesime, siis ulatas ta
meile oma vigurdamise heastamiseks 58 poola zlotti, mille me ka vastupunnimata vastu võtsime.
Lõpp hea - kõik hea! Ja mida meie kõike arvasime... sellest haigest mehest siiski tuli välja haige naljaga helde mees.
Esimene asi, me muidugi läksime söögikohta hindu uurima. Ostime mõlemad suure kõige isuäratavama ja kalleima prae, mis sisaldas keedukartuleid, kastet ja suurt maitsvat šnitslit. Enne söögi kättesaamist saime väikse kausi, kuhu võisime panna nii palju salatit, kui tahtsime. Valikus oli 7 sorti salatit. Veel tellisime ka 2 väiksest vett, kohvi mõlemale turgutuseks ja hiljem ostsime veel supermarketist suure vee, mis tundus isuäratavalt mõnus sidruni mullivesi, aga kahjuks läksime sellega alt, et see maitses nagu siirup. Raha jätkus ka veel nii palju, et osta 2 pakki kummikomme.
Kui kõhud täis, läksime välja uurima, mis riigi autosid sealt leida võib ja kas saame kellegiga edasi kuskile poole. Meie üllatuseks leidsime kaks autot, mis läksid Lätti, aga peab mainima, et inimesed on väga ebaõiglased, vastikud ja külma südamega, sest kui palusime Lätimaale küüti, saime vastuseks väga ülbeid sõnu ja lauseid. Olime murtud! Meie enda naaberriigi inimesed jätavad kaks külmunut,
väsinud ja suurte kottidega tüdrukut keset Poolat kõngema. Kellegil polnud meist sooja ega külma. Olime ausaltöeldes juba väga närvis ja nõrdinud, sest väljas oli väga külm, jalad olid läbimärjad ja olukord oli paha. Lõpude lõpuks ei jäänud muud üle, kui pidime minema tee peale hääletama. Mõne aja pärast õnneks võeti meid reka peale ja saime natukene sooja. Kuigi tegelikult külm oli ikka, sest me ei saanud just väga palju edasi ja aega soojenemiseks oli üsnagi vähe.
Kuna Lianel olid mingid kindad olemas, õhukesed, kuid kindad ikka, külmusid ka Maarja käekesed. Maarja küsis rekajuhi paarilise käest, et ega tal kindaid pole. Mees sai aru vist, et ainult kuni sõidulõpuni ja andis oma soojad kindad talle. Maarja aga hakkas neid nillima, et tegelt ka ta peab need kindad talle andma, et kui ta neid ei saa, siis ta külmub ära tee peale ja sureb ära. Et kui ta nõus pole, saadab kasvõi postiga need tagasi. Ega ta nõus polnud küll, kuid kui kohale jõudsime mingisse bensukasse, tänasime neid, ja Maarja ka kinnaste eest naerdes, sest ta ei andnudki neid talle tagasi, poiss õnneks võttis ka seda naljaga ja naeris ka. Muidu ma (Maarja) nii ei teeks, aga kuna ma olin nii üleväsinud ja mul oli mega külm, siis mind absoluutselt ei huvitanud see, mida ta arvab sellest. Olime juba 2 ööd vist üleval, hakkas koitma hommik. Oli juba valge. Olime jälle kuskil pärapõrgus väikeses bensukas. Autosid eriti ei liikunud, ja need kes liikusid, need loomuliklt meid peale ei võtnud. Lõpuks siiski peatas üks vana punane Fiat, tundus olevat noorem Poola õpetaja vms. Mees lubas meid natuke edasi viia küll. umbes 50 km. Olime juba nii väsinud, et terve see tee simad muudkui vajusid kinni ja lahti, kinni-lahti. Olime juba kohale jõudmas, see tundus meile terve igavik. Tiirutasime Poola linna peal. Maarja ütles väga õigesti, et see on justkui õudusunenägu. Et jääme magama, näeme unes, et oleme kuskil kodus sõprade või vanematega soojas. Aga kui teeme silmad lahti, oleme ikka tiirutamas kuskik pärapõrgus Poola linnas. Ja nii sadu korda järjest magamajäädes. Mees peatas oma auto kinni linnas. Hakkas siis seletama, et otse kus see sild, saab kuidagi edasi. Meie aga ei saanud midagi aru, juba sellepärast, et ta rääkis rohkem poola keeles, ja kust meie peame teadma kuhu me saame, kuidas me sealt saame. Mingi hakkame linnas sees silla peal hääletama või kõnnime oma raskete kottidega miljon km edasi? Vahtisime teda segaduses ja vihaste nägudega, ise aga autost mitte väljudes. Mees sai vist lõpuks aru, et ega me siit minema ei lähe ta autost, kui ta meid parema koha peale viib. Ta viis meid ka mingisse bensukasse linnast välja, ise juba sealjuures suht närvis olles. Ta näitas meile kaardi pealt suuna kätte, kuhu peame minema ning kirjutas ka need linna nimed, mille poole peame hoidma.
Jälle sama lugu - bensukas, eriti mingit liiklust polnud, keegi ei liikunud ka sinna poole. Nägime tankimas nüüd autot, mis oli noori poisinolke täis. Kui kõndisime poisi poole, kes tankis, nägi ta juba välja jõle ülbe ja ego. Kui küsisime, kas ta läheb Varssavisse, ajas ta ka oma Poola keelset möla vastu.
Saime temast aru nagu ta läheks küll, aga ta rääkis midagi edasi, mis paistis välja nagu ainult siis kui osutame neile mingeid teenuseid. Loomulikult läksime tee peale ära edasi hääletama. Sel hetkel tundus olevat kõik nii lootusetu ja nii mõttetu, mis ajas nii vihale, et meie külmume ja inimesed sõidavad külmasüdamega mööda, et Maarja hakkas kurvastusest ja ka vihast nutma. Peagi tuli seesamune poiste auto meie juurde, küsides, et kas tahame siis saada Varssavvi või ei, et kui tahame, saame nendegas küll. Panime oma asjad pagassi ära ja algas teekond 3-e poisiga 300km soovitud sihtpunkti. Kui olime umbes 100 km või vähem läbinud, jõudisme mingisse teise linna või alevikku. Poisid ütlesid, et käivad korra ära mingid autot vaatamas, et meie oodaku siin autos seni. Läks mööda 1-3 tundi. Nad vahtisid ikka oma sõbra ostetud autobussi, paitasid seda, vaatasid seda ülevalt, alt. Tegid suits-suitsu järel ja autoga kordamööda proovisõitu. Meie mõõt oli täis. Peale 3-e või 4-a oodatud tundi tuli üks poiss autosse ja näitas bussi suunas, et lähme hoopis sellga Varssavisse, ja viis meie kotid sinna. Ega meil midagi muud üle jäänud, kui loota, et hakkame nüüd kohe liikuma, sest tahaks jõuda ikkagi nüüd kunagi koju ka. Sõitsime siis nende sõbra antud ja usaldatud mikrobussiga. Magasime natuke jälle. kuna uni tikkus niii peale. Mingil hetkel hakkas Lianel nii paha, et ta tundsin, et kohe hakkab oksendama. Maarja sai aru ja küsis, et kas laseb bussi kinni peatada, Liane vastu et jaaa. Kuna sel hetkel polnud kohta, kus bussi kinni peatada, oksendas Liane bussi täis. Ja kui buss sai peatatud, oksendas väljas edasi. Nii paha oli olla. Oli see üleväsimus, külmetamine või see see viiruse-järg, mis algas Granadas.
Tegin siis istmed ja kõik puhtaks rätikuga. Sõit võis edasi alata. Nüüd tundusid poisid hoopis sõbralikumad. Keerasid oma peegli Liane näo suunas, küllap, et jälgiga tema näoilmeid, et ta enam nende sõbra bussi täis ei ropsi. Pakkusid coca-colat isegi ropsile peale, et tal parem oleks ja ka helistasid oma sõbrale, et uurida välja tee kuidas saada kiiremini Leetu. Nad panid meid maha enne Varssavi bensukat, kus nad arvasid, et sealt me peaks saama paremini Leetu kui Varssavist. Kui bussist maha sain ja nad ära läksid. Läks Lianel enesetunne veel halvemaks. Oksendas meeletult palju kordi.. tundis kõhuvalu ja palavikku.. nüüd oli Liane küll nii läbi, enam lihtsalt ei suutnud. Läksime küsima rekade käest, kas nad lähevad Leedu suunas, aga ei. Bensukast tuli välja normaalse olekuga mees, kes küsis, kuhu tahame minna. Ta kutsus meid oma rekasse, avas oma läpakaga navigatsioonikaardi,näitas meile ära kuhu tema läheb ja kuhu meie peame minema. Hästi normaalne inimene igatahes! Ta sõitis Varssavisse siiski kuhu, me tegelt oleksime pidanud alguses nonde poistega minema, viis meid ühe koha tee peale, kust pidanuks edasi hääletama. Nüüd olid Lianel nõrkushetked ja Liane nuttis terve tee, sest seekord oli temale see kõik nii lootusetu ja ka suure töö tegi ära tema haigusekulg, mil tundis ennast nii räbalana ja jõuetuna ise oksekotti terve tee suu juures hoides. Mees võttis raadiosaatjaga ühendust kellegiga, kes liigub sinna poole kuhu meie liigume. Kohalejõudes mees näitas et vaadake, siin ootab juba teid teine reka, sellega saate ka mingi maa edasi. Olime talle väga tänulikud. Olime nüüd teise reka peal, millega saime edasi umbes 50 km. Küsisime, et äkki on ka neil võimalik keegi kätte saada raadiosaatjaga, kes läheb sinna poole, kuhu meie.. - nad õnneks sebisidki meile uue sõiduki, millega saada ka natuke maad edasi. Ees ootas meid nüüd mikrobuss. Kuid enne mikrobussi lasi veel Liane oma okset välja mitmeid kordi, mille peale juht meid juba imelikult vaatas. Aga õnneks oli tal varuks oksekott ja seda polnud autos vaja. Mikrobuss viis meid ca 70 km edasi. Kuna see viimane tundus suhteliselt vaikne ja mitte eriti õnnelik, et ta meid kui täiesti võõraid edasi peab viima, siis me ei hakanud teda palumagi, et ta meile veel neljanda transpordigi sebiks. Nii, et pidimegi jälle leppima meie vana semu bensiinijaamaga. Ka seal oli väga raske edasi saada nagu juba igalpool traditsiooniks oli saanud. Nagu ikka, päästis meid lõpuks reka. Kuna Poolas räägitakse neist keeltest, mida meie oskame ainult vene keelt, olime sunnitud igalpool rääkima ainult vene keelt. Kuna Liane oskab natuke rohkem vene keelt kui Maarja, jooksis tema reka juurde küsima vene keeles, et kas ta läheb sinna kohta, mis paberile kirjutatud. Selle peale kostis ta nagu ennegi on meile öeldud ,,Nu i žto!!?'' täitsa pauk! Jälle olin ma nii nördinud ja vihane, et kuidas nii.. ütlesin siis talle, et me elame Eestis, me tahame koju saada, kas seda on tõesti siis nii palju palutud! Lõpuks ta siiski ütles et ok tavai tulge peale.. Juba algul ta natuke närveldas, et tehke kiiremini, aga me ju ei saanud, kuna pidime ju rasked kotid vedama kõrgesse rekasse ja tema meid ju ei aidanud.
Pidime temaga saama edasi üle 110 km, mis ei olnud just palju, aga asi seegi, sai vähemalt soojas natukene aega istuda. Ja eks need silmakesed vajusid ka koguaeg kinni, et saime ka tukkuda. Mõlemad me just magasimegi silmad loojas, kui Lianele puhkus soe õhk nii näkku, et tal hakka nii paha olla, et ta ärkas üles, et hakata kohe ropsima, mille peale ta avastas silmad lahti tehes, et me oleme peaaegu kraavis.
Ehmatusega karjus ta kohe: "õuõuõuõuu!" Õudus! Rekajuht oli meil rooli magama jäänud ja me oleksime kõik selle pärast surma saanud. Tundub, et seekord oli saatus tõesti meie poolel, Liane avas oma silmakesed täpselt õigel ajal. Pärast seda situatsiooni, ei julgenud me enam oma pisikesi uinakuid teha ja olime üleval, samal ajal jälgides juhti, et ta magama ei jääks. Ka temaga saime õnnelikult bensiinijaama. Ja ka seal polnud Lianel eriti parem olla. Ainult ropsis ja ropsis, täiesti jõuetuna. Sealt üritasime kaardiga osta mullivett, aga kuna seal jälle kaarti kasutada ei saanud, andis see naismüüa meile veekese tasuta. Küllap ta nägi, kui räsitud me omadega olime. See bensujaam oli üks nendest kohtadest, kus olukord tundus rohkem, kui lootusetu, kuna autosid polnud ja me ei teadnudki täpselt jälle kuhu poole hoida.
Kuid siiski õnneks hääletasime õigele poole ja varsti peatas meie põhiline sõiduvahend reka jälle kinni. Poola! Vend sõitis sellist marsruuti: Leedu, Läti, EESTI, Venemaa. Olime õnnest nõrkemas. Vaimusilmas nägime juba end Eestis, enda kodus teki all. Kuid oh seda ebaõiglust! Ta ei olnud nõus, et temaga tuleme Eestisse ainult ühel põhjusel - Leedus pidi väga range kord olema rekadel. Politsei kontrollib rekasid ja peale juhi ei tohi olla rohkem, kui ainult üks inimene seal. Kahju, aga pidime mõtetega tagasi hääletama tulema. Vähemalt üks asi kõiges selles halvas oli hea! Kuna Lianel oli nii paha olla, oksekotti käes hoides ja värisedes ning ka ropsides rekas muide kilekotti, siis ta lubas meil hommikuni enda rekas magada. See oli vahelduseks üks parimaid asju. Magasimegi oma 7 tundi ära ja hakkasime hommikul edasi hääletama, kui valge juba oli. Kusjuures olime Leedu piirile väga lähedal. Kilomeetreid oli kuskil 50. Saime suhteliselt kiiresti auto peale, mis viis meid 20 km edasi. Peale teda saime järgmise auto peale, millega saime samuti umbes 20 km edasi. Kusjuures, nagu ikka me tassisime oma pommiraskust veinikohvrit. Üks vein oli katki läinud kotis ja kui oma viimasest autost väljusime avastasime, et terve autoiste oli veini täis. Õnneks saime kiiresti sellest kohast häälega minema. Loodame, et autoiste saab puhtaks kunagi :)
Järgmise autoga saime väga vähe edasi, aga õnneks kuskile bensujaama jälle.
Saime wc-s käia ja proovisime ka mullivett osta, kuid nagu alati pidi meil mingi jama olema. Kaardiga maksta ei saanud ja poola raha oli meil heajuhul ainult 1 zlott alles. Õnneks on siiski vahest ka häid inimesi, kes sellistel rasketel hetkedel oma abistava käe ulatavad. Üks mees maksis meie eest vee kinni. Kui välja läksime märkasin mina Maarja, et valge buss seisab bensuka ees, justkui ootaks meid. Astusin siis julgelt ligi, et vaadata, mis riigi mikrokas on. Ohoooo Latvia! Tegin ukse lahti ja küsisin üle, et kas minek lätti? Avastasin, et juhus viis mind selle sama mehe autosse, kes meile vee jaoks lisaraha andis. Minu küsimusele vastas ta jaatavalt, ning kui palusin Lätini küüti, polnud see tema jaoks mingi probleem. Jess! Istusime peale ja algas 4 tunnine sõit Lätti.
Olime nii õnnelikud, et valasime lausa õnnepisaraid. Enne Riiat pani mees meid maha teeotsas, mis läks Tallinna poole. Koht polnud just kõige parem, aga nagu ikka saime hakkama. Kuna seal sõitis juba väga palju Eesti rekasid, kirjutasime paberile ESTONIA ja lootsime, et saame õige pea auto peale. Rekadel oli vist suht savi nagu näha oli, kuid saime auto peale, mis viis meid järgmisse teeotsa, mis tundus suht lootusetu koht. See oli teeots, mis viis Tallinna poole küll, aga see oli enne silda. Meie imestuseks saime siiski väga kiiresti peale ja veel lausa naisterahava auto peale. Ta viis meid edasi umbes 30 kilomeetrit. Sealt oli Eestisse juba väga vähe maad. Alla 150 km. Järgmisena võttis meid jälle suht kiiresti peale mees, kes oskas ainult enda läti keelt ja mitte midagi muud. Ei olnud seal ei inglise keele haisu, ega isegi vene keele haisu tunda, aga oli tunda hoopis mingid muud haisu - kanepi haisu. Peale selle tõmbas ta oma autios vist kanepit. Mees sõitis terve tee 60-70-ga, aga üks hea asi kõige juures oli see, et ta peatas auto kinni enne bussipeatust ja andis märku, et kohe peaks tulema buss, mis läheb Valmierrasse. Jõudsime autost maha minna ja oma kotid võtta, kui märkasimegi, et tuleb buss, sildiga Valmiera. Kõik oleks olnud ideaalne, kui meil vaid läti raha ka oleks olnud. Aga ei, meil olid ainult Eesti kroonid. Siiski Maarja jooksis bussi peale ja üritas inglise keeles küsida, kas oleks selline võimalus, et maksaksime Eesti rahas. Loomulikult bussijuht keeldus. Isegi siis keeldus, kui Maarja alandlikult käed kokku pani nagu palvetaks ja ütles nukra häälega, kui väga me ikka sooviksime saada Valmierasse.Vandusime seal bussipeatuses, et kui vastikud need lätakad on, kui äkki astus bussi pealt maha sümpaatne naisterahvas, umbes 37 aastane. Ta oskas perfektselt inglise keelt. Ta küsis meie käest, et kas me oleme Eestist pärit, kuhu me minna tahame jne. Vastasime ta küsimustele ning mainisime, et soovime juba täna koju saada. See naine oli nagu kaitseingel, kes meile taevast alla saadeti, sest ta maksis meie eest bussipileti kinni ja teepeal uuris veel välja, et Valmieras peaksime vaid tund aega ootama ja siis tuleb juba järgmine buss, mis läheb Läti Valka. Arutasime kõikvõimalike variante, kuni lõpuks naine pakkus välja, et annab meile ka selle bussipileti raha, ning maksame talle lihtsalt kroonides selle raha kinni. Mõeldud - tehtud! Sõit Eestile ligemale kestis natukene rohkem, kui tund aega. See sama naisterahvas aitas meil Valmiera bussijaamas piletid osta Valka, ning nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud, ta andis meile raha sellejaoks, et kui meil vajadus tualetti oleks kasutada ja andis veel Maarjale telefoni, et helistada emale, teatamaks rõõmu-uudist, et oleme varsti juba Valkas ja, et nad tuleksid meile järgi sinna. Tund aega järgmist bussi oodates, möödus üllatavalt kiiresti. Kui järgmise bussi peal olime tundsime, et energia hakkab tagasi vaikselt tulema.
Lianegi tervis oli juba palju parem, sel päeval polnudki ta enam oksendanud. Käisid juba neeldu sooja ematehtud maitva söögi järele.. Teadsime, et enam pole palju jäänud. Samas tundus kõik veel liiga uskumatu, et tõsi olla. Sõitsime tund aega ja 15 minutit. Kui bussi pealt maha astusime, ootasid vanemad meid juba bussijaamas ja meil oli nii soe vastuvõtt, kui üldse olla saakski. Jeeeeeeeee!! Olime kohal! Aega võttis, aga asja sai! Võtsime suuna Maarja poole, kus ootas meid mõnus kodune toit. Keedukartul lihaga, mmm...
Peale seda istusime maha, meie jõime ikka oma veini ja vanemad õltsi. Kõrvale näksisime suupisteid ja vaatasime reisipilte. Rääkida oli tõesti palju.
Kõik tundus ikka veel nii uskumatu, et kartsime kõige hullemat. Mõtlesime, et ärkame iga hetk üles ja oleme ikka veel kuskil Poolas ja reka peal. Öö veetsime Maarja pool.
Järgmisel päeval magasime end ilusasti välja, kui tuli Lianele tema ema ja õde järgi.
Muljetasime ka siis Maarja pool koos mõnusasti reisimuljeid. Koju jõudes ootas ka Liane pererahvas Lianet ja ta reisimuljeid. Koos vaatasime reisipildid üle ja muljed,oli väga palju rääkida ja muidu jõime kõrvale mõnusat odavat hispaania veini.. mmm.. :P

Lõpp hea, kõik hea! :)

Nüüd võime teile kallid blogi lugejad ausalt üles tunnistada, et tegelikult olime juba Eestis 21 veebruar, aga kuna me polnud oma eelviimast blogi Granada kohta, mis lõppes meie uue otsusega häälega tulema hakata üles pannud, ei tahtnud me veel teile teatada...
Täname kõiki, kes meie reisile kaasa elasid! Sügav kummardus teie ees! :)

-TegijadEestisTagasi- :P




PS!
Võimalik, et te ei tea siiamaani täpselt, mis see CouchSurfing või Hospitalityclub on, anname teile need aadressid, mida saate lähemalt uurida ja

võib-olla läheb Teil endilgi neid tarvis teinekord kui lähete kuskile reisile, et saada majutust!

www.couchsrufing.com -- meie kasutajad - linxu (Liane oma), hotchoclate (Maarja)
www.hospitalityclub.org --Maarja kasutaja hotchoclate