07.02.09 Gibraltar
Otsisime üles lähima netipunkti, et otsida majutust Gibraltarisse, ega midagi eriti ei leidnud küll. Samal ajal aitasid meie kallid õnnistatud vanemad otsida meile majutust sinna. Saime mõned numbrid, mis olid vaja läbi helistada. Otsisime ühe lähima pubi taolise koha, et maha istuda, juua ergutuseks kohvi ja helistada läbi kõik võimalikud numbrid. Kui
pubisse sisenesime, avastas Liane, et baaridaam näeb välja täpselt nagu eestlane. Läksime siis kohvi tellima, arutasime letitaga, et palju kohvi võiks maksta. Seepeale kostus baaridaami suust eestikeelne lause: "Ah, et soovite kohvi?"
See oli vast hämming alles! Müüa oligi eestlane ja rääkis nagu eestlane. Me ei saanud tükk aega sõna suust, et Gibraltaris ja just selles samas baaris, kuhu meie sattusime töötab Eesti tüdruk. Ajasime siis temaga niisama juttu, proovisime helistada kõik majutajad läbi, kuid millegipärast polnud seal levi. Eestlasest tüdruk Sirly kuulis kuidagi meie murelikku jutuajamist pealt ja pakkus välja, et kuna temal kahjuks pole võimalik meile pakkuda majutust, siis äkki saab seda teha tema eestlasest onu, kes elab samuti Gibraltaris. Mis tal ikka peaks olema vastu pakkuda öömaja kahele Eesti tüdrukule. Ta andis meile oma onu Ove numbri ja lubas meil sealt samast tema töö juurest helistada talle. Saime ta siis telefonitsi kätte ja vastus oligi jaatav!
Umbes 15 minuti pärast saabuski tema onu oma bikega. Enne pubist lahkumist pakkus Sirly meile enda kulul Iiri siidrit, mida oli vapustavalt mõnus juua üle pika aja, sest Hispaanias ju siidrit teadupärast ei eksisteeri.
Kuna meil olid suured kotid ja Ovega kokku koos kolm, pakkus ta välja, et läheksime taksoga, tema aga bikega. Tegelikult Ove ei elanud Inglismaal Gibraltaris päris, vaid La Lianeas peale piiri, mis oli Hispaania poolel. 10ne minutiga läbisime Inglismaa ja jõudsime Hispaaniasse tagasi Ove poole. Ovel oli külas hispaanlasest sõber, kui isegi mitte indiaani soost. Tuli välja, et Ove oskab hästi laulda, mängida kitarri ja suupilli, sama andekas oli ka ta sõber. Nad moodustasid ilusa ja huvitava dueti oma pillidega. Peagi tegi Ove ettepaneku minna üheskoos kohaliku baari, meiega ühines ka tema mustanahalisest sõber, kes oli pärit Saksamaalt. Läksimegi koos baari nimega Guiness. Koht oli vöga hubane ja hea muusikaga. Ove tegi kõigile välja palju jooke, seega tuju tõusis. Nautisime seda õhtut ja seltskonda täiel rinnal. Õppisime Ovet paremini tundma. Selgus, et ta on samasugune nagu meiegi- sama äge, lahe, jutukas, sõbralik, sama crazy jutu ja tegudega ja naljakas. Mingi aja pärast irdusime edasi teise pubisse. Pubi oli väiksem, teistsugusema muusikaga. Seal kohtasime palju karvaseid naisi ja mehi. Aga ka seal polnud viga, sai tantsitud ja joodud ka tequilat. Seekord Liane õppis oma eelmisest veast, et juua vähem tequilat. Maarja aga mitte. Peagi kappasime tagasi Ove elamisse. Mängisime õllesaatel pokkerit. Maarja oli juba õllest ja tequilast päris purju jäänud, maga heitnud ja norskama hakanud.
Liane ja Ove jõid veel natukene aega edasi, kuid õige pea kustusid ka nemad. Hommikul ärgates avastas Liane, et ta pole ainus, kel hääl ära-temaga oli liitunud ka Maarja. Ove oli laisk ega viitsinud tööle minna, vaid uitas ka päeval kella 12ni nagu meie. Kuid saabus hetk, kui Ove pidi meiega hüvasti jätma, kuid mitte lõplikult, sest Ove ässitas arvamusele veel üheks päevaks jääma. Ove hiilis tööle oma motikaga, meie aga üles end linna peale laiamiseks korda tegema. Põhjus, mis meid tegelikult tõi Gibraltarisse oli vägagi selge. Tahtsime mägironida ahvidega kaetud mäkke. Seda me ka muidugi tegime. Kuna läksime jala väga kõrgele tippu, ei pidanud me õnneks mäepiletit ostma. Selle vaate eest oleks võinud surra, kuid paraku me ei surnud, sest umbrohi ei hävine ju. Amelesime ahvidega ringi mäe peal, nendega piltidel poseerides. Läksime, olime, nägime. Aeg oli lahkuda, sest pimedusevaip terve Gibraltari.
Tatsasime tagasi meie kalli eestlase juurde ja libistasime ka seekord natukene õllet ja veini mulliveega. Kuna meil oli järgmine päev kindel plaan lahkuda südamelähedasest Gibraltarist oma armsa eestlase juurest, pakkus Ove välja mõtte, et ta sõber vib meid järgmine päev Sevilla maanteele. Uudistasime üheskoos huvitavat fimi, peagi jäime tukkuma.Kuna meil oli üleväsimus päris suur, lõppes meie kerge uinak alles järgmisel päeval poole 3-e ajal. Nüüd hakkas meil kiire, oli vaja end korda teha ja asjad pakkida. Proovisime siis Ovet kätte saada telefoni teel, sest ta oli tööl nagu normaalsed inimesed ikka. Ove üritas oma sõbrad kätte saada, kes pidid meid viima maanteele, aga tulemusteta. Olime sunnitud minema bussiga maanteele. Bussijaamas tekkis segadus, kuhu me üldse tahame minna ja kuna bussid liiguvad..sest Hispaanias ju keegi ei oska kõneleda inglise keelt. Mitu tundi oodates saime lõpuks oma oodatud bussi kätte, mis meid viis maanteele. Kell oli juba nii palju, et väga pime oli. Hääletasime tükk aega, aga ei midagi. Ove helistas, et küsida, kas saime ikka auto peale. Kuna me siiamaani passisime samas kohas, pakkus Ove välja, et ta tuleb meile järgi ja viib meid tagasi enda juurde ning alustame homme uuesti oma rännakut varem Sevilla poole. Ove tuligi meile oma sõpradega järgi. Ove poole jõudes, ühinesid istuma ka
tema sõbrad. Tema sõbrad hakkasid tõmbama seal mingit imelikku suitsu, mil nimeks Kanep. Nad pakkusid ka meile kanepit proovida, kaalutlesime küll pikka aega ning otsustasime, et kuna elame ainult ühe korra ja elu on proovimiseks, siis miks ka mitte.
Peagi sõitis meil katus ära. Naersime lakkamatult mittemillegi üle, Maarja pea keerles lakkamatult edasi-tagasi suunas ja ta soovis vaid üht, et keegi peataks ta pea. Mina Liane, aga tundsin diivanis istudes, kui kerge ja pehme see on, nagu oleksin basseinis ja upun sinna ära. Mingil hetkel aga tundsime end kui suurimad muusikud ise - hakkasime žestikuleerima kätega muusika taktis. Otsustasime Maarjaga kahekesti minna üles verandale värsket õhku hingama minna. Pikutasime pehmetel välitoolidel, see tunne oli kirjeldamatu. Avastasime, et see hetk seisab ja me ei mõtlegi millestki esimest korda ja see oli imeline.
Värsket õhku hingates saivad meie pead selgemaks ning otsustasime minna sliipi-wiipima, kuna seekord oli tõesti kindel plaan jõuda Sevillasse. a
Hommikul ärkasime küll seekord varem üles, kuid leidis aset jälle DeJa Vu. Jälle ei saanud me millegipärast neid poisse kätte. Kuna Ove oli jälle tööl, oli vaja teda kuidagi premeerida tänutäheks, et võttis meid oma katuse alla ja pakkus eesti seltsi, jätsime talle armsa südamliku kirja ja eesti Kalevi shokolaadi. Ega's midagi, olime sunnitud ise hakkama saama ja häälega minema. Tatsasime pikalt maanteed otsides kui lõpuks leidsime selle. Saime tüki aja möödudes lõpuks kauaoodatud Sevillasse, õigemini peaaegu Sevillasse, kuna autojuht pani meid maha kuskil äärelinnas...