05.02.09

10-ks õhtul jõudsime Fuengirolasse. Õnneks olid mõned riidepoed isegi lahti, seega said mõned ostud sooritatud. Meile tuli autoga vastu meie uus majutaja Alejandro, pealtnäha väga normaalne, sõbralik ja väga kena pruunisilmne tõmmu poisu..
Ta viis meid kohalikku pubisse, tegi meile välja õlle.
Sealt saime uue teadmise võrra targemaks, et hispaanias võib joogise peaga rooli istuda, 0,5 promilli pole karistatav. Edasi suundusime tema korterisse, kus saime üllatuse osaliseks, et ta elab koos oma emaga veel koos, aga ta ema oli päris nunnu ja me tahtsimegi talle teha põsepeale musi.
Meie tuba oli ka väga kena, 2 voodit, vannituba. Ajasime niisama temaga juttu, jagas näpunäiteid arvutialal, aitas paar programmi peale panna, kuna ta oli IT-d õppinud.
Peagi suundusime oma puhkeasemesse unematit taaskord külastama. Järgmisel päeval läksime 12-st linna peale tuiama ja seda avastama. Päev oli pikk ja osturikas. Käisime pea kõik riidepoed läbi, ning ka muidugi vaatamisväärsusi kiikamas.
Eelmisel päeval oli Alex teinud meile ettepaneku minna tänasel päeval Malagasse CouchSurfingu kokkutuleku peole. Kaalusime seda varianti tükk aega, kuna me polnud kokkutulekul kunagi käinud varem ja meie sealt kedagi ei teadnud, enamik teisi teadsid juba üksteist. Siiski otsustasime juba puhta uudishimu pärast nendega ühineda ja minna sinna. Õhtul kella 9-ni olime ikka veel linna peal laiamas. Nüüd hakkas kiire, 10-st oli minek kokkutulekule, oli vaja end korda teha, peseda, kuseda ja kaseda.
Tagasitee leidmisel tekkis probleeme õige koha leidmisega, kuid õnneks tänu elevandile leidsime selle üles. (Liane pildistas huvitavaid asju, mis tee peale enne jäid).
Korterisse jõudes tegime end kiiresti korda ja oligi minek. Alex korjas tee pealt peale ka oma prillidega sõbra, kes osutus meie jaoks väga ebameeldivaks nagu ka meie tema jaoks. Jõudsime siis Malgasse. Poisid parkisid auto ära ja hakkasime otsima pubi, kus kokkusaamine toimuma pidi,
Muidugi poisid üritasid tarka mängida ja ütlesid, et tegelikult nad teavad, kus pubi on ja teevad lihtsalt meile ringkäiku Malagas :D
Lõpuks leidsime siis õige koha üles. Ja ülla-ülla, mis siis sai. Alex ja prillipapa läksid kohe oma sõpradega rääkima ja jätsid meid nagu kaks lollikest pubi ette seisma. Rahvast oli tegelikult päris palju ja ägedad nagu me oleme, hakati meiega kohe sõprust looma. Kõik olid meiega sõbrad ja tundsid meie vastu huvi, v. a meie majutaja. Kõik oli huvitav ja äge, kui välja arvata see, et Alex tahtis minna edasi teise baari ja mitte tema ei kutsunud meid kaasa, vaid teised kokkutulekul olijad.
Teine koht kuhu läksime oli midagi klubilaadset, väga hea muusika, palju rahvast ja lõbus meeleolu. Esimene jook oli ka muideks tasuta. Ka selles klubis ei teinud Alex meist üldse väja, vaid seda tegid hoopis teised CouchSurfingu liikmed. Lõbu oli laialt, tantsida sai küllalt, isegi limbot.
Kell oli juba umbes 3-e ringis öösel, kui avastasime, et kõik selle peoliikmed on klubist kadunud ja muidugi ka meie majutaja Alex. Ootasime teda tükk aega ja üritasime oma tujul mitte langeda. Aga tagasi ta ei tulnudki. Olime temas väga pettunud, kui mitte lausa vihased. Lõpuks saime ta telefonitsi kätte, mille peale ta kostis, et on jälle suundunud mõnda teise baari ja kas meie ei olegi koos temaga seal!?
Ootasime Alexit väljas ja ta tuli, täis nagu siga. Nüüd olime küll tüdinenud ja jalad olid päev otsa ringi tatsamisest väsinud ja valusad. Põhimõtteliselt sunniviisiliselt läksime nagu alandlikud kelgukoerad temaga juba kolmandasse baari. Sealgi oli tegelikult päris lõbus, kuigi Alex meiega ikka ei tegelenud, kuigi ise kutsus meid. Meil oli seal väga lõbus olla ja kohe, kui Alex seda märkas, rikkus ta meie peo, öeldes, et läheme minema. Arvasimegi, et nüüd on koju minek,olime rõõmsad, et saame magama ära minna. Kuid nagu ikka peab olema mingi AGA… ehk siis, aga AlexPoiskene tahtis meil edasi pidu panna, teistega arvastamata. Nii, et kamp võttis suuna edasi 4nda baari poole, mis oli muideks veel träna muusikaga place, kus oli ka pilet. Üritasime Alexile ja tema sõbrale märku anda, et oleme väsinud ja oleksime nõus kasvõi autosse magama minema senikauaks, kuni tema lakub. Aga ei, tema ja tema sõbrast ego ei hoolinud meie soovidest. Baari me ei olnud nõus minema, seega ootasime üle tunni aja väljas neid. Istusime nagu kodutud mingi monumendi peal jalga puhates.
Kella 5-6 vahepeal hommikul otsustas Alex, et nüüd tahab tema koju minna. Olime tema peale väga solvunud ja õigusega, kuid tema arvates oli kõik vist väga okei. Surusime oma viha alla ja sõitsime koos nendega tagasi Fuengirolasse. Kohale jõudsime peale kella 6 hommikul. Mõtlesime, et oleme vähemalt ära teeninud pika uneaja, et end korralikult järgmiseks päevaks välja puhtata. Aga ei, Alex käskis meil panna endale kell 10:00 äratuse ja hiljemalt kell 11:00 pidime kadunud olema. Mis seal’s ikka. Ajasime end raske vaevaga vägisi üles öeldud kellaajal ja enne meie lahkumist tekkisid Alexil vist süümepiinad. Ta pakkus meile lahkel moel mingeid pontsikuid ja pakimahlu, mida ma muidugi ei nõustunud vastu võtma, sest uhkus ei lubanud. Nüüd oli meil ainus soov pääseda sealt minema, ning jõuda järgmisesse sihtpaika ..Sevillasse.
Pikal kõndimisel ja õige maantee otsimisel, leidsime lõpuks õige tee, mis pidi viima Sevillasse.
Võiks arvata, et olime väga tujust ära ja närvilised ning väsinud, aga ei, meil oli totaalne üleväsimus, mis tekitas meile hullusehooge. Nalja meil sai mitme penni eest. Jõudsime lõpuks tagasi oma armsasse Marbellasse, kus hakkasime hääletama bussipeatuses. Seal hakkas meil ikka eriti vorstitama – tegime kõikidest inimestest pilti ja mängisime ise lolli. Kuna bussipeatuses oli väga raske peale saada, sest bussid käisid pea iga 5 min tagant ja tulid muudkui uued inimesed, otsustasime parema koha peale edasi liikuda. Saime peagi auto peale, mees oli kuubakas ja tundus väga hull. Ta teadis, et me ei saa kõigest aru, mida ta räägib, aga ikka platras kõva häälega oma mulinat ja naeris. Ta sõitis väga kiiresti, saades teada, meie hirmust, pakkus see mõnu talle ja ta hakkas veel rohkem kihutama väga kurvilisel ja kaljulisel teel umbes 180-ga. Nüüd me kartsime ja hoidsime Maarjaga teineteisel käest kinni, et see jääb meil viimaseks koosviibimiseks.. õnneks siiski pääsesime eluga ja saime hakata edasi hääletama. Peagi tuli meile valge buss järgi, mida olimegi kaua oodanud. Need olid nimelt meie naabrid leedukad ,ohhoooii, kes sõitsid Gibraltarisse. Kuigi plaan oli meil minna Sevillasse, sest Gibraltaris meil majutust polnud, otsustasime siiski Gibraltari kasuks, kuna kell oli päris palju juba ja tahtsime ahve ka Gibraltaris näha.
Kahjuks siiski selgus, et monkey-mägi on selleks kellaajakas juba suletud, öömaja meil pole ning pimedus hakkab peale tulema, mis meist nüüd saab!?...