01.02.09
Lennukisõidust: loomulikult valisime endale sõiduks parimad kohad (hädaabi väljapääsu kohal asuvad pingid, kus oli kõige avaram). Lennuki peale tuli väga palju rahvast. Tundus, et kõik ei mahugi lennukile, hakkasime juba mõtisklema, et mis neist saab – kas lähevad järgmise lennuga või pannakse neid piloodi ruumi.. aga vähemalt meil polnud probleemi, meil olid parimad kohad! :P
Käsipagaseid oli kõigil tohhuijaa, need ei mahtunudki ära, Lennuki põrand oli pagaseid täis. Stjuuardessid surusid lausa jõuga kahekesti pagaseid sahtlitesse. Lõpuks pandi viimased pagasid kuskile mujale ruumi, kus tegelikult käsipagasid ei peaks olema. Aga noh, nagu ikka olid meie pagasid ammu juba paigutatud parimasse kohta nagu alati.
Lootsime, et meie kõrvale tuleb istuma mõni hästi kena noormees või kasvõi nainegi, tuli hoopis kõige hullem mees, kes seal lennukis oli. Ta tundus nagu oleks hull või mingi skisosfreenik. Ta rääkis omaette, laulis üksinda, tellis endale ainukesena juurde õlut iga 5-e minuti tagant. Peale selle oli ta veel kommionu, pidas kõiki lennuki pardalolijaid oma sõpradeks, kõndis lennukis ringi ja pakkus kõigile oma maitsvaid saksa kommikesi.
Igaljuhul..ta käis meile täiega närvidele, me mõtlesime, et meie küll teda 3h välja ei kannata, et ennem lähme hulluks. Meil tuli plaan BI – ajada tema hulluks. Maarja hakkas järjepidamatult oma hispaania sõnastikku lehitsema kõva häälega ja jalga vastu pinki kõigutama ja peksma. Mina aga raamatut vastu enda jalga peksma kõva häälega sealjuures ise erinevaid häälitsusi tehes. Ja kusjuures pea terve see sõit 3 tundi me õppisime kõva häälega hispaania keelt.
Lõpuks kui sõit hakkas lõppema, hakkasime selle hulluga sõpradeks saama – küllap sellepärast, et avastasime ka endit olevat hullud (poco un loco).
Kui sõit lõppes ja hakkasime juba sättima end lennuki pealt maha minema, saime ka meie kõikidega sõpradeks nagu see hull mees. Rääkisime mitmes erinevas keeles kõikidega, et ikka tõestada kui targad ja nutikad me oleme nagu ikka. Laulsime erinevaid eestikeelsed lugusid ja olime lihtsalt ägedad nagu alati..
Jõudsimegi oma kauaoodatud sihtpaika Malagasse. Kui päris aus olla, siis väsimust ja koduigatsust oli rohkem kui rõõmu, kuna olime tõesti väga vähe magada saanud ja meil olid rasked kotid, mida pidime muidugi MEIE vedama, kuigi neid oleks pidanud kandma mingid kenad hispaania Enrique-poisid.
Nüüd oli meil järgmine problem: kuidas me siit fucking lennujaamast minema saame, kus me üldse täpsemalt oleme, millega minema saame ja süüa tahaks ka nagu.
Lennujaamast natuke eemal nägime oma esimest ilusat palmipuukest, kus pidime muidugi pilti tegema. Kõmpisime siis lähima bussipeatuseni, et uurida, kuidas saada kesklinna. Sealsamas oli mingi mees, kelle käesti uurisime kuna buss tuleb ja kas ta tuleb ja miks ta tuleb. Tuligi, aga põhjust me ei tea siiamaani, miks ta tuli. Üritasime nagu ikka jänest sõita, kuid paraku see ei õnnestunud. Bussijuht nägi meid läbi, me olime nähtamatud. Ta peatas ekstra sellepärast natuke eemal bussi kinni, et me annaksime talle leivarahaks kalli summa pileti eest.
Lõpuks avastasime end olevat suurlinna tulede keskel. Sukeldusime siis kohe shopingu-paradiisi. Me ei suutnud oma silmi uskuda, kui odavad hinnad olid, nagu odavam versioon viru keskuse Terranovast. Liane plaanitses osta endale ägedad, odavad kingad. Kuid oh imede- ime - kinga oli ainult üks, seega jäi see ost sooritamata. Pika ostlemise käigus avastasime end justkui rongist maha jäämas – aeg lendas kui linnulennul. Kell oli palju, poode hakati juba sulgema. Pidime kuidagi kätte saama oma Malaga majutaja. Saime ta telefonitsi kätte, ta ütles meile oma täpse aadressi, mille pidime ise üles leidma. Proovigu ise tulla kuskile pärapõrgusse Tallinnasse ja leida üles mingi x-aadress, kus elame. Hakkasime siis vaikselt jalutama linna peal, kui meie tee peale sattus äkitselt Mc’Donalds, kuhu me muidugi pidime sisenema, et kiigata kohalikke hindu ja muidugi ka ilusaid poise, keda seal polnud nähtavasti. Premeerisime oma näljast kõhtu BIG-MC’i einega. Süües aknast väljavaadates märkasime üht noormeest, kes meid järjepidamatult jõllas nagu vahakuju. Nagu ka arvata oli, jõllasime meie loomulikult teda sama lolli näoga vastu , kui isegi mitte lollima ja sealjuures itsitades nagu 14-aastased pubekad.
Söök söödud, jook joodud, alustasime oma kurikuulsat Canales street’i otsingut. Küsisime paljude erinevate inimeste abi, kuid kellelgi polnud sest kohast isegi mitte aimugi. Viimane noormees, kellelt küsisime otsingul abi, väitis teadvat seda kohta ja lubas meid oma autoga ära viia. Ja sel hetkel mõistsime – see on seesamune lolli näoga vahtiv noormees Mc’Donaldsi akna tagant.
Loomulikult mees ei mõistnud muid keeli, peale oma enda emakeele hispaania, kuid kuidagi saime ikka hakkama nagu alati. Mees oli terve see sõit meist jumalast sees. Terve sõit limpsis oma keelega suud ja tehes oma huulte ja suuga erinevaid häälitsusi, samal ajal korrutades wappa-wappaaaa.. (st. ilus, kena):D
Meil hakkas juba imelik, et kuidas nüüd olla või käituda, kuid õnneks olime juba jõudmas sinna sihpunkti Canalesisse. Kohale jõudes tahtis mees loomulikult saada meie numbreid, mida me talle ei tahtnud anda muidugi. Võtsime hoopis tema numbri, lubades talle kindlasti helistada, kuigi endil seda plaani polnud.
Õige aadres oli käes, kuid oli vaja veel leida õige korter ja trepikoda, mille me omastarust olime ka juba leidnud. Vajutasime siis seda rohelist njuppu, et majutaja meile ukse avaks. Sealt valjuhääldist kostus meie arvates õige inimese hääl, kuid imelik oli see, et ta lubas meile politsei kutsuda, kui me kohe minema ei lähe. Olime väga ebameeldivalt üllatunud ja kohmetud. Helistasime enda telefoni pealt oma majutaja numbrile, kes arvas, et me oleme tõenäoliselt vale ukse taga. Ta lubas kohe välja tulla ja meid üles otsida. Lähimate minutite jooksul leidsime me üksteist. ..Tegime nagu Hispaanias ikka kombeks mõlemale põsele tervitusmusi ja sisenesime tema külma elamisse. Elamine ja kõik oli tip-top, seal oli kaks vannituba, meile eraldi tuba (ainuke halb selles toas oli üks pisike voodi kahepeale). Mees ise oli välimuselt väga kena nagu hispaania mehed enamasti ikka, aga iseloomult küllaltki kinnine ja vaoshoitud. Rääkida polnud temaga eriti millestki, peale tema rattasõidu, sportliku eluviisi, ning ka väsimus tikkus peale. Natukene rääkisime temaga juttu, aga kuna meil jututeemat erilist polnud ja nagu meil kombeks, lagistasime ka naeru. Seepeale küsis ta, kas me oleme purjus!? Mõtlesime, et peaks nüüd küll vait olema ja hoopis magama ära minema. Läksimegi. Äratus oli meil vara, umbes 8-ajal. Seekord me lihtsalt pesime, kusime ja kasime end puhtaks, kerge meik-up ja linna peale laiama ;p
Ilm oli muidugi väga ilus ja päikseline, mitte nagu Eestis. Sooja oli umbes 20 kraadi, päikese käes isegi 25. Isegi lühikeste käiste väel oli kuum olla. Mõtlesime, et siin võiks nudistide linn olla, siis oleks hea ja mõnna! Sukeldusime siis avastama troopilist Malagat. Kõik oli nii uskumatult ilus, et tõi lausa pisara silma. Nägime keset linna hobeseid vankriga. Kutsuti meid kohe sõitma, kuid me keeldusime, kuna polnud raha raisata. Lõpuks oli ta nõus tegema olematu summaga meile tuuri kõige ilusamatest, kuulsamatest ja populaarsematest kohtadest Malagas. Me nägime väga palju, poleks uskunud, et kõik nii ilus võib olla, nagu paradiis! Kui sõit lõppes, otsustasime samad kohad jala läbi käia. Kõigepealt läksime avastama troopikapargi paradiisiaeda, kus oli üle 3000 erineva troopilise taime liigi. Nii uskumatu, kui see ka polnud, kohtasime seal sama meest, kes oli lennujaama bussipeatuses. Rääkisime temaga ka paar sõna juttu.
Edasi nägime kaugel vohamas kõikvõimast uskumatut paradiisimäge, kuhu me pidime ka loomulikult kuidagi saama. Tõttasime siis uurima, kas seal mingi pilet ka eksisteerib ja miks. Meie üllatuseks polnud seal mingit piletit. Võtsime siis suuna mäetippu. Mägi oli tõesti nagu eedeniaed, kui mitte ilusam. Saime väga palju ilusaid pilte. Vaade oli tõesti miljonit väärt. Kui mägi sai ületatud, tahtsime randa minna. Olime kavalad nagu ikka ning hakkasime mäe kaudu suunaga ranna poole liikuma. Randa jõudes ei suutnud samuti oma ilusaid silmi uskuda, kõik oli imeline.
Nälg hakkas näpistama, oli vaja leida lähim odavaim söögipood. Mõeldud-tehtud. Ostsime maitsvaid Frankfurteri-vorstikesi, kukleid ja muidugi hispaania odavat head veini. Läksime sinna-samma troopika parki sööki, jooki ja vaadet nautima. Ei jõudnud just eriti kaua süüa, kui meie juurde tuli 3 meest. Nad hakkasid meiega kohe juttu tegema, olid libekeelsed, tahtsid meile kohe jooke välja teha jne. Aga meie ei tahtnud nendega koos olla. Tahtsime nad maha raputada kuidagi. Ka nemad küsisid meie numbreid, aga jällegi võtsime hoopis nende numbrid ja lubasime neile kindlalt helistada, kuigi meil seda plaani polnud. Õnneks nad läksid minema ja meie saime rahus edasi süüa ja juua. Mingi aeg avastasime, et nad taidlevad sealsamas troopika pargi juures ja luuravad meid. Üritasime põgeneda, kuid juhuslikult meie teed ristusid. Lubasime neile, et läheme meie majutaja juurde riideid vahetama ja siis võime nendega peole minna. Vahetasimegi riided ja läksime tagasi troopika parki. Tuletasime Lianega vanu häid aegu meelde ja meenutasime, kui kallid me ikka üksteisele oleme. Varsti tulid meie juurde kaks päris kena noormeest kellega oli hea juttu ajada, kuid need türklased, kes meid ennist piinasid rikkusid kõik ära, kuna nad ilmusid ootamatult sinna ja käitusid nagu nad oleksid meie mehed. Hirmutasid meie ilusad hispaania poisid eemale meist. Meil ei jäänud muud üle, kui türklastega koos baari minna, sest olime neile lubanud seda. Türklased olid meist sissevõetud, tahtsid juba meiega abielluda, lubasid meie pärast Eestisse elama tulla. Jõime nendega paar piinarikast veini ja põgenesime tagasi oma majutaja juurde. Lõpp hea, kõik hea!
Järgmine päev korjasime oma kodinad kokku, tuiasime päev otsa linna peal ringi. Otsustasime, et nüüd on aeg eluga edasi liikuda. Võtsime järgmiseks vallutuslinnaks kuulsuste kuurorti Marbella. Nüüd oli meil vaja leida üles maantee, mis viib Marbellasse. Otsustasime siiski helistada tollele poisile, kes meid Canales-isse viis oma autoga. Ta oli kohal 15 minuti pärast. Kui ta kuulis, et tahame minna Marbellasse häälega, pakkus ta välja, et võib meid 9 ajal õhtul ise viia täitsa kohale. Seega meil oli 3 h aega ja otsustasime tema kasuks. Kui kell siis 9 läbi oli, võtsime temaga ühendust, pidime teda veel pool tundi ootama. Kui ta meie kokkulepitud jõudis, teatas ta, et ta ei saagi meid ära viia. Olime väga vihased, sest pidime tema tagant ootama nii kaua. Ta pakkus välja, et me läheksime bussiga ja viis meid bussijaama. Tema munemise tagajärjel jäime 4 minutit hiljaks viimase bussini.
Ega’s midagi, olime sunnitud minema häälega. Kiirteele kõndides helistasid meie vanemad, et laulaksime vanaemale sünnipäevalaulu. See tähendas, et oli kätte jõudnud kesköö (disko);D ja oli saabunud 1. veebruar. Kiirteel hääletades suutsime päris närvi minna, kuna autod sõitsid külma südamega mööda meist. Lõpuks siiski peatas üks auto, mis oli hispaania poisse täis… urrrr;D Nad pidid algselt minema Torremolinosse, kuna neil rohkem kütust polnud, ei olnud neil võimalik meid ära ka viia. Saime nendega kokkuleppele, et maksame neile 10 euri ja nad viivad meid ära (bussipilet oleks meile kahepeale täpselt sama palju maksma läinud). Ka nendega pidime suhtlema hispaania keeles, sest muid keeli nad ei osanud. Aga saime hakkama, nagu alati meil kombeks on. Nalja sai päris mitme kopika eest, saime ka nendega sõpradeks. Teel Marbellasse helistasime veelkord vanaemale, et hispaania poisid saaksid talle oma keeles sünnipäevalalulu laulda.
Poisid olid väga tragid ja leidsid kiiresti õige Sebastiani (meie esimese Marbella majutaja) aadressi üles.
Jätsime siis inimese kombel hüvasti poistega, vahetasime numbreid ja sisenesime Sebastiani külmakambrisse.
Jess Marbella, me oleme kohal!!!